Eessõna
Inimese elu ei mõjuta mitte ainult päikesesüsteemi taevakehade perioodiliselt muutuvad kosmoenergeetilised mõjud, mida oleme õppinud määrama kahes eelmises loengus.
Ka muudest arvukatest perioodilistest kosmosest, ümbritsevast keskkonnast ja inimkehast endast lähtuvatest mõjudest sõltub suuremal või vähemal määral tema individuaalsus ja välimus ning need mõjud määravad ühtlasi tema eluviisi.
Selle loengu teema on küsimus, kui tugevalt võivad need biorütmideks nimetatud välised ja sisemised mõjud avalduda inimese elus ja millised võimalused on meil neile vastu seista.
Kas on olemas saatus, millele allub iga inimene ja mida ta niisiis mitte kuidagi vältida ei saa? Või on ta tänu oma tahtele võimeline ise oma elu üle otsustama, kui ta seda muidugi soovib?
Need küsimused saavad siin samuti vastuse ja me näeme ühtlasi tohutuid võimalusi, mis parapsühholoogidele selles valdkonnas avanevad.
Biorütmid
Inimeste, aga ka loomulikult loomade ja taimede elu ei mõjuta mitte ainult muutuvad kosmoenergeetilised tingimused Maa biosfääris, nagu me kahes eelmises loengus rääkisime, vaid ka väga erinevad välised (keskkonnast lähtuvad) ja sisemised (oma kehast pärinevad) füüsilised ärritajad. Magnetilised lained, gravitatsioonijõudude lained (gravitonid), valguslained (footonid), kosmiline kiirgus (85% prootoneid, 14% alfaosakesi, 1% elektrone ja tunduvalt vähem kui 1% aatomituumi, st täielikult ioniseeritud aatomeid, mis on heeliumi tuumadest raskemad), röntgenikiirgus, ultraviolettkiirgus, radioaktiivne (alfa-, beeta- ja gammakvandid) ning muu ümbritsevast maailmast lähtuv kõrgenergeetiline kiirgus, samuti aju motoorsete keskuste elektrokeemilised impulsid mõjutavad suuremal või vähemal määral kõigi olendite bioloogilisi funktsioone.
Bioloogiliselt tähtsate mõjude tõhusus võib olla kas püsiv või muutuv. Kui nende tugevus muutumatute ajavahemike kestel ühtviisi suureneb või nõrgeneb, on tegemist biorütmiga.
Rütmiline struktuur – sarnasuse kordumine sarnaste ajavahemike järel – on iseloomulik kõigile eluprotsessidele, mis hõlmavad selliseid elu põhilisi ilminguid nagu ainevahetus, ärrituvus, paljunemine jne. Rütme täheldatakse nii primitiivsetel kui ka kõrgelt arenenud organismidel. Ainsad erandid on bakterid ja viirused, kelle puhul ei ole rütmide olemasolu veel tõestatud. Funktsionaalsete protsesside keeruline rütmiline struktuur (ajapilt) on elusorganismide ruumilise-materiaalse struktuuri (ruumipildi) ajaline ekvivalent. Kõige ilmsemalt avalduvad biorütmid siis, kui need tekivad seoses geofüüsikaliste või kosmiliste protsessidega (näiteks loode-, päeva-, kuu- ja aastarütmid) või on otseselt tajutavad meeleelundite abil (näiteks liikumise rütm, südamelöökide ja hingamise rütmid). Eespool öeldust võib arvatavasti jääda mulje, nagu sõltuks kogu elu biorütmidest ja oleks seega täielikult ette määratud. Kui palju on selles väites tõde, saamegi teada sellest loengust, kui oleme tutvunud kõigi biorütmidega, mis mõjutavad meie elu, meie isiksust.
Esialgu võtame eelduseks järgmise teesi:
Me suudame oma paranormaalsete võimete jõu vabastada ainult neist välistest või sisemistest mõjudest ja piirangutest, mille põhjuslikkust ja olemust oleme täiesti selgelt mõistnud.
Rütmide spekter
Kõige silmanähtavam biorütm on 24-tunniline päeva ja öö vaheldumise rütm, mille põhjustab Maa pöörlemine ümber oma telje. Sellest vähem tuntud on teised keskkonnamõjude perioodilised ilmingud, mis põhjustavad biorütmide avaldumist kindlates, korrastatud järjestustes.
Osaga neist – niinimetatud eksorütmidega – oleme 2. loengus juba tutvunud, teisi biorütme käsitleme selle loengu järgmises jaos.
Kuid ka ajalised impulsid – tegurid, mida tekitab keha ise ja mis juhivad motoorselt (st rohkem või vähem iseseisvalt) kehas toimuvad protsesse – näiteks hingamist või südamelööke (need lähtuvad reptiilsest kompleksist – vt 2. loeng), mida nimetatakse endorütmideks, võivad olla mõjutatud välistest ajalistest teguritest ja nende rütmidega suuremal või vähemal määral sünkroniseeruda. Sel juhul räägitakse ekso-endorütmidest.
Kõigi nende rütmide perioodi kestus on erinev, seda on ilmekalt esile toodud tabelis „Biorütmid“. Pikim lainepikkus on loomulikult puhastel eksorütmidel, sest meie päikesesüsteemi perioodilised protsessid korduvad üsna pika aja jooksul – näiteks päikeseplekkide aktiivsus kasvab iga 11,2 aasta järel (vt 2. loeng).
Keskmise lainepikkusega rütmid on eeskätt ekso-endorütmid. Ümbritsevast keskkonnast saabuvad ärritused, mis võivad kesta mitu tundi kuni mitu päeva, mõjutavad bioloogilisi rütme, need kohandavad end vastavalt nende ärrituste kestusele. On märkimisväärne, et keskmise lainepikkusega rütmide suhtarvud väljenduvad täisarvudena.
Lühilainelises piirkonnas, kus rütmi periood võib jääda vahemikku alates mitmest sekundist kuni sekundi sajandikosadeni, on üksikute rütmide vahelised seosed nõrgemalt väljendunud, sest nende sagedusi moduleerivad tugevamalt sisemised ja välised funktsionaalsed koormused. Äärmuslikel juhtudel võivad erinevad endokriinsed rütmid muutuda üksteisest täiesti sõltumatuks. Meie püüame seda saavutada selle kursuse harjutuste abil, mis õpetavad tahtejõuga kontrollima näiteks mõningaid keha funktsioone.
Eksorütmid
Perioodiliselt korduvad kosmiliste, geofüüsikaliste ja muude keskkonnamõjude kõikumised – niinimetatud eksorütmid – põhjustavad sageli taimede, loomade ja inimeste bioloogiliste funktsioonide rütmilisi kõikumisi. Seejuures esinev bioloogiliste süsteemide täielik sõltuvus välistest teguritest kujutab endast biorütmika arengu madalaimat etappi.
Eluprotsesside eksogeenne juhtimine
Rütmilised eluprotsessid, mis on põhjustatud eranditult geofüüsikaliste tegurite kõikumisest, esinevad peamiselt pikalaineliste rütmide piirkonnas. Nende hulka kuuluvad muu hulgas loomade ja inimeste populatsioonirütmid, mis on seotud päikesepursetega ja päikeseplekkide aktiivsuse 11,2-aastase rütmiga (vt 2. loeng). Kõige ilmekamad näited on taimed-kompassid, mis pööravad oma lehti Päikese poole, ja päevalilled, mille õied liiguvad Päikesega kaasa. Loomariigis avaldub see eeskätt igapäevase linnulaulu alguse ja lõpu sõltuvusena valgustugevuse kriitilisest piirist (joonis 1). Väga oluline on bioloogiliste protsesside eksogeenne sõltuvus valgusperioodidest, s.t. päevavalguse tundide kestuse kõikumisest aastarütmis. Nii näiteks sõltub õisikute teke ning pikkade ja lühikeste päevatsüklitega taimede kasvukiirus valgustuse igapäevasest kestusest. Ja ka loomariigis saab reproduktiivset aktiivsust reguleerida valgustusrežiimi abil. Eksperimendi korras on võimalik valgustust reguleerides panna tsikaadid kogu aasta kestel suuri mune munema. Selliseks juhtimiseks vajalik aja mõõtmine toimub taimede ja loomade maailmas endogeense päevase rütmi alusel.
Põuastes piirkondades kasvavad taimed harvadel vihmaperioodidel. Lisaks on võimalik tõestada ka eluprotsesside otsest eksogeenset sõltuvust välistest temperatuuritsüklitest.
Meid mõjutavate väliste taevakehade planetaarne kosmoenergeetiline kiirgus allub pikalainelistele võnkumistele. Nende taevakehade tiirlemisperiood ümber Päikese on 11,9 kuni 247,7 aastat ning nende positiivsed või negatiivsed asendid avaldavad märgatavat mõju Maa kosmoenergeetilise välja muutumisele, seega muutuvad märkimisväärsete ajavahemike kestel ka meie paranormaalsed võimed.
Kõige pikaajalisemad rütmilised kõikumised mõjutavad Maa magnetvälja polaarsust. India teadlastel I. G. Negil ja R. K. Tiwaril Hyderabadi geofüüsika instituudist valmis hiljuti uurimus, mis käsitles Maa magnetvälja pöörlemist, nad suutsid avastada 36, 74, 64, 114 ja 285 miljoni aasta pikkused intervallid. Kõige tugevamalt avalduva mõjujõuga intervall kestab umbes 285 miljonit aastat – sama kaua kui meie päikesesüsteemi tiirlemisperiood ümber galaktika keskpunkti, see on niisiis üks galaktiline aasta.
Muutused Maa magnetväljas (magnetiline põhjapoolus paikneb ümber lõunasse ja vastupidi) toimuvad aga palju kiiremini ja siin on perioodi pikkus vaid mõnisada aastat (pikaajaliste mõõtmiste ja sügavpuurimiste abil on kindlaks tehtud, et Maa magnetvälja tugevus on praegu vähenemas).
Koos Päikese magnetvälja ja galaktika tähtedevahelise magnetväljaga peab Maa magnetväli kinni suure osa kõrgenergeetilisest päikese- ja kosmilisest kiirgusest. Kõrgustel 2000–4000 ja 10 000–20 000 km Maa pinnast moodustavad Maa magnetväljas „vangistatud“ osakesed niinimetatud Van Alleni vöö, mis laseb kiirgust läbi ainult magnetpooluste läheduses.
Kui see kaitse kiirguse eest Maa magnetvälja nõrgenemise tõttu kaob (magnetväli väheneb nullini ja taastub seejärel vastupidises polaarsuses), võib kõrgenergeetiline kiirgus hakata takistamatult mõjutama maist elu ja põhjustada mitte ainult kehavigastusi, vaid ka pärilikke muutusi.
Endorütmid
Lisaks organismidele otsest mõju avaldavatele eksorütmidele on olemas ka endogeensed rütmid. Need tekivad organismides endas, neid sünkroniseeritakse teatud keskkonnastimulaatoritega (eksorütmidega) ja seetõttu on need omavahel teatud viisil faasiliselt seotud.
See tähendab järgmist: teatud perioodi kestusega välised stiimulid põhjustavad sarnase perioodi kestusega protsesse kehas. Seda tõendavad paljudel juhtudel kinnitust leidnud tõendid, et kui organism keskkonnast täielikult isoleerida – paigutada näiteks helikindlasse ruumi, pimedasse või elektriliselt täielikult eraldatud kambrisse (Faraday puur), jäävad biorütmide perioodid väikeste muudatustega kestma.
Tänu endogeensete rütmide tekkele, mis on seotud vastavate ümbritseva maailma rütmidega, omandab organism suure kohanemisvõime, suudab õigeaegselt reageerida eelseisvatele ümbritseva keskkonna muutustele (kohanemisrütmid) ja saavutab seega iseseisvuse.
Väliste tingimuste perioodiliste kõikumiste mõju, mis on seotud päeva ja öö vaheldumisega, aastaajaga ja mõnedes organismides ka Kuu tiirlemisega ümber Maa, on eluprotsesside ajalise korralduse oluline tegur. Seetõttu on perioodiliselt mõjutavate keskkonnateguritega sünkroniseerumisest tingitud kohanemine organismi oluline eelis. Pikalaineliste rütmide puhul on tegemist keerukate protsessidega, mis loovad arvukate üksikprotsesside vahel korrastatud vastastikmõju, seetõttu tagab nende tegurite mõju ka keha erinevate funktsioonide sisemise sünkronisatsiooni. Taimedel, loomadel ja inimestel täheldatakse väga mitmekesiseid pikalainelisi sünkroniseeritud rütme.
Me eristame neid rütme liikide järgi järgmiselt:
1) aastarütmid,
2) kuurütmid ja looderütmid,
3) päevarütmid.
Aastarütmid
Päikese muutuv asend põhjustab geograafilistest laiusest ja aastaajast sõltuvaid kõikumisi, ennekõike muutuvad valguse ja ultraviolettkiirguse tugevus, samuti temperatuur. Vastavad bioloogilised aastarütmid on osaliselt tingitud välistest kõikumistest (eksorütmidest). Kuid pole kahtlust, et organismid on võimelised välja töötama endogeense aastase rütmika.
Domineeriv on bioloogiliste aastarütmide mõju taimestikule, eriti nende vegetatsiooniperioodidele polaar- ja parasvöötmes. Taimed ja isegi mõned nende osad säilitavad püsivates keskkonnatingimustes oma aastase rütmika ka pärast asukoha muutmist Maa ühelt poolkeralt teisele, kuid üsna erineva täpsusega. Katsed seemnetega (temperatuuri muutus, niiskuse puudumine) on näidanud, et idanemisvõime, pungade puhkemise ja ensüümide aktiivsuse aastarütmid on üsna täpsed ja stabiilsed. Aastane rütmika juhib fotoperioodiliselt taimede reaktsiooni, kuid sõltub ise päeva pikkuse fotoperioodilisusest.
Sellised nähtused loomariigis nagu talveuni, lindude ränded, ind, samuti putukate diapaus ja põlvkondade vahetus on aastarütmide tavalised avaldumisvormid, mis esinevad lõuna- ja põhjapoolkeral vastandlikel aastaaegadel. Ekvatoriaalsetes piirkondades on need protsessid loomult ühtlasemad (joonis 2).
Loomkatsete abil (aastatepikkune eraldatus ümbritsevast keskkonnast, elupaiga vahetus Maa ühelt poolkeralt teisele) on tõestatud, et neil organismidel on endogeenne aastarütm.
Perioodi kestust sünkroniseeribki tavaliselt väline tegur – aastaaegade vahetus. Valgustuse muutuste perioodilisusel on loomariiki mõjutava välise tegurina domineeriv roll. Pealegi mõjutab valgus lisaks silma võrkkestale kolju kaudu ka limbilist süsteemi (vt 2. loeng) ja põhjustab ennekõike hormonaalseid muutusi. Lindude rännet, sugunäärmete kasvu, menstruatsioonitsükleid, inda, karvkatte kasvu ja talveund mõjutatakse üheaegselt endogeensete aastarütmide, päeva pikkuse või temperatuuritingimustega.
Kuid muutused aastarütmis ei piirdu üksnes mõjuga teatud funktsioonidele, neid täheldatakse kogu organismis. Muu hulgas on seda näidanud arvukad inimestega tehtud uuringud. Seejuures on lisaks hormonaalsetele muutustele avastatud muutusi ainevahetuses, temperatuuriregulatsioonis, vereringes, vereloomes, sensomotoorikas ja mujal. Üldiselt on iga-aastased rütmimuutused analoogsed loomade talveunega, mis on tingitud vegetatiivsete funktsioonide aasta tõusvas pooles esineva mobiliseeriva orientatsiooni muutumisest eeskätt toetavaks orientatsiooniks aasta langevas pooles, kusjuures tippfaasid saavutatakse tavaliselt veebruaris ja augustis (bioloogiline aasta).
Organismi komplekssed üleminekud aastarütmis toimuvad samaaegselt töövõime, reaktsioonivalmiduse, kohanemisvõime, haigustele vastuvõtlikkuse ja kaitsefunktsioonide muutustega. Välised inimest mõjutavad tegurid on valgustuse kestus ja tugevus, muutuva ultraviolettkiirguse fotokeemilised stiimulid ja temperatuurikõikumised.
Nii näiteks on inimesed kevadel haigustele kõige vastuvõtlikumad, tekivad vaimsed kriisid, mis väljenduvad enesetappude, kuritegevuse ja psüühikahäirete sagenemisena. Statistika näitab, et kevadel otsitakse aktiivsemat füüsilist tegevust (psühhosomaatiline kasv), samas halvenevad õppimisvõime, tähelepanu ja püüdlikkus. Paljudel juhtudel suureneb seksuaalne aktiivsus, mis viib sageli hoolimatuseni.
Kriis tekib ka sügisel, kuigi siis on see vähem väljendunud: inimene muutub tasakaalukamaks, hoidub oma „kodupesakesse“, eelistab enamasti pigem vaimset kui füüsilist tegevust. Kuid ka siin võib täheldada enesetappude hulga mõningast suurenemist.
Kuurütmid ja looderütmid
Perioodi kestust sünkroniseeribki tavaliselt väline tegur – aastaaegade vahetus. Valgustuse muutuste perioodilisusel on loomariiki mõjutava välise tegurina domineeriv roll. Pealegi mõjutab valgus lisaks silma võrkkestale kolju kaudu ka limbilist süsteemi (vt 2. loeng) ja põhjustab ennekõike hormonaalseid muutusi. Lindude rännet, sugunäärmete kasvu, menstruatsioonitsükleid, inda, karvkatte kasvu ja talveund mõjutatakse üheaegselt endogeensete aastarütmide, päeva pikkuse või temperatuuritingimustega.
Kuid muutused aastarütmis ei piirdu üksnes mõjuga teatud funktsioonidele, neid täheldatakse kogu organismis. Muu hulgas on seda näidanud arvukad inimestega tehtud uuringud. Seejuures on lisaks hormonaalsetele muutustele avastatud muutusi ainevahetuses, temperatuuriregulatsioonis, vereringes, vereloomes, sensomotoorikas ja mujal. Üldiselt on iga-aastased rütmimuutused analoogsed loomade talveunega, mis on tingitud vegetatiivsete funktsioonide aasta tõusvas pooles esineva mobiliseeriva orientatsiooni muutumisest eeskätt toetavaks orientatsiooniks aasta langevas pooles, kusjuures tippfaasid saavutatakse tavaliselt veebruaris ja augustis (bioloogiline aasta).
Organismi komplekssed üleminekud aastarütmis toimuvad samaaegselt töövõime, reaktsioonivalmiduse, kohanemisvõime, haigustele vastuvõtlikkuse ja kaitsefunktsioonide muutustega. Välised inimest mõjutavad tegurid on valgustuse kestus ja tugevus, muutuva ultraviolettkiirguse fotokeemilised stiimulid ja temperatuurikõikumised.
Nii näiteks on inimesed kevadel haigustele kõige vastuvõtlikumad, tekivad vaimsed kriisid, mis väljenduvad enesetappude, kuritegevuse ja psüühikahäirete sagenemisena. Statistika näitab, et kevadel otsitakse aktiivsemat füüsilist tegevust (psühhosomaatiline kasv), samas halvenevad õppimisvõime, tähelepanu ja püüdlikkus. Paljudel juhtudel suureneb seksuaalne aktiivsus, mis viib sageli hoolimatuseni.
Kriis tekib ka sügisel, kuigi siis on see vähem väljendunud: inimene muutub tasakaalukamaks, hoidub oma „kodupesakesse“, eelistab enamasti pigem vaimset kui füüsilist tegevust. Kuid ka siin võib täheldada enesetappude hulga mõningast suurenemist.
Inimesel on kindlaks tehtud samasugused kaheldamatud maksimaalse värvitundlikkuse maksimumi nihked. Kuurütmist sõltuv kusihappe eritumise muutumine inimesel on korduvalt tõestatud. Selliste nähtuste vahelise seose mehhanismi ei ole küll veel piisavalt uuritud, kuid võib kindlalt väita, et naiste menstruaalrütm on puhtalt endogeenne, hoolimata perioodi sarnasest kestusest (sellest mitte pikema) sünkroniseeriva kuutsükliga. Ekvatoriaalpiirkondades elutsevatel ahvidel võivad ovulatsioonitsüklid olla sünkroniseeritud ka kuutsüklitega.
Taimede kasvu mõjutab tugevalt sideeriline Kuu (ajavahemik Kuu kahe järjestikuse liikumise vahel läbi mingi tähe sama ajavööndi, mis kestab 27,3 päeva). See avaldub kõige märgatavalt kartuli, redise ja ubade saagikuse muutustes.
Perioodilisi muutusi kutsuvad esile ka Maa ööpäevane pöörlemine ja Kuu gravitatsioon. Nii näiteks muutub õhurõhk 24,8-tunnilise perioodiga (kuurütm), samas rütmis tõuseb ja langeb merepind ning isegi maa tahke pind (see küll keskmiselt vaid 40 cm).
Tõusude ja mõõnade vahelise rütmi kestus on pool kuurütmist – 12,4 tundi. See rütm, mida nimetatakse looderütmiks, mõjutab paljude mereorganismide ja ka teatud maismaaloomade elutsüklit. On huvitav, et nende elutsüklite rütm säilib laboritingimustes, see tähendab väljaspool looduslikku elupaika. Nii näiteks on äsja püütud amfipoodide ujumise aktiivsus laboratoorsetes tingimustes sama, mis nende vabas looduses elutsevatel liigikaaslastel (joonis 3).
Päevarütmid
Endogeense päevase rütmi kaudu, millesse on kaasatud praktiliselt kõik organismi funktsioonid, on kõik olendid päeva ja öö vaheldumisega kohanenud (välja arvatud bakterid ja viirused). Organismi iga raku biokeemilise tegevuse aktiivsus kõigub päeva kestel rütmiliselt, samuti kõiguvad sellega seotud struktuurimuutused, näiteks mitokondriaalne struktuur, energia salvestamine, sekretsiooniloome.
Taimedes täheldatakse igapäevase rütmilise aktiivsuse tõusu esiplaanile, näiteks assimilatsiooni ja dissimilatsiooni vaheldumist (siin peetakse silmas koes sisalduvate metaboolsete ainete sisalduse vähenemist assimileerumisel keha ainetega, millega kaasneb energia vabanemine), rütmikat lehtede asendi muutuses, õitsemisel ja õite tolmlemisel (joonis 4).
Loomadel on aktiivsus ja puhkus, toitumine, sigimine ja karjakäitumine tihedalt seotud päevarütmiga ning kõik vastavad funktsioonid (ainevahetus, energiatootmine, hingamine, vereringe, närvi- ja hormonaalne regulatsioon) alluvad ööpäevastele rütmilistele muutustele. Sama kehtib ka inimeste kohta, kuid nende käitumine ei sõltu nii tugevalt igapäevaste rütmikombinatsioonide faasidest.
Taimede ja loomade domineeriv väline mõjutegur on ööpäeva valge ja pimeda aja vaheldumine, kuid nõrgemat mõju võivad avaldada ka temperatuuritsüklid, niiskus, toidu kättesaadavus ja valik, helid, Maa magnetvälja kõikumised ja muud elektromagnetilised võnkumised.
Päevarütm on enamiku olendite jaoks nagu „sisemine kell“ ajas orienteerumiseks, samuti aitab see teha ajalisi korrektsioone taevakehade järgi orienteerumisel. Täpne ajaline ühilduvus on oluline näiteks saaki või sigimiskaaslast otsides. Mesilaste ajalise mälu täpsus on nii kõrge, et nad alluvad kuni 20-minutilise täpsusega dressuurile.
Inimestel täheldatakse samuti võimet ärgata täpselt vajalikul ajal või säilitada kella omamata päeva jooksul kindlaid ajalisi orientiire. See saavutatakse hüpnoosiga (näiteks posthüpnootilise korraldusega teha mingi toiming täpselt 14321 minuti pärast) või autosugestiooni abil. Ka meie püüame harjutuse 10.1 SISEMINE KELL abil õppida üheminutilise täpsusega ärkama ja meeles pidama oma kokkulepete tähtaegu.
„Sisemine kell“ on olemas igal inimesel ja seda tuntakse juba iidsetest aegadest. Vanasti pöördus inimene, kes soovis kindlal hetkel ärgata, oma palvega „vaeste hingede“ poole, kellelt ta palus äratamiseks abi.
Ekso-endorütmid
Siin on kõne all puhtalt spontaansed endogeensed rütmid, mis ei ole sünkroniseeritud ainult ümbritsevast keskkonnast saabuvate väliste teguritega, vaid on koordineeritud ka teiste, organismisiseste spontaansete rütmidega. Seejuures on teatud sageduslikud ja faasisuhted üksteisest sõltuvad.
Puhtalt endogeensed rütmid liigitatakse kahte rühma.
1. Autonoomsed kesk- ja lühilainelised rütmid.
2. Sagedusmoduleeritud lühilainelised rütmid.
Autonoomsed rütmid
Autonoomsete (see on kreeka keelest tuletatud sõna, mis tähendab iseseisvust) rütmide all peame silmas perioodilisi eluprotsesse, mis kulgevad oma seaduspärasuste järgi, sõltumata tahtest ja keskkonna mõjust. Kui taimede puhul teatakse kesklainelises piirkonnas vaid üksikuid rütme (lehtede liikumine, kasvu pulsatsioonid), siis loomadel ja inimestel on need väga mitmekesiselt arenenud. On ilmnenud, et need rütmid, mis hõlmavad ulatuslikke funktsionaalseid süsteeme ja elundeid, ei ole väliselt sünkroniseeritud, vaid vastastikku järjestatud harmooniliste sagedusproportsioonide abil, mis avalduvad täisarvudena ja mida iseloomustavad teatud faasilised sidemed. Sellise koordineerimise tagavad reflektoorsed vastastikmõjud või magnetilised nähtused kesknärvisüsteemi rütmogeensete keskuste vahel. Neid võivad olla sisse programmeeritud geneetilisse koodi.
Mitmetunniliste perioodide suhteid, mis iseloomustavad inimeste ja loomade organismi kõigi funktsioonide päevarütmi 24-tunnise perioodi suhtes, väljendatakse täisarvudena.
Eriti iseloomulik kesklainelise piirkonna rütmide omapära on silelihaskonna rütmiline funktsionaalne korrastatus, mis reguleerib kõigi õõneselundite toonust ja tegevust ning määrab naha ja limaskestade toonuse.
Üldise põhirütmi kestus on 1 minut ja seda juhib vähemasti veresoonte puhul kesknärvisüsteem.
Lisaks esinevad süsteemi toonuses aeglased kõikumised perioodiga umbes 1 tund.
Kõik silelihastega elundid töötavad kiiremas rütmis, mille perioodide kestuse proportsioonid on lihtsad ja väljendatud täisarvudena üheminutilise põhirütmi suhtes, neid eristatakse üksteisest tüübi ja elundi järgi, millega need on seotud. Näiteks inimestel on mao peristaltika rütm korrelatsioonis minutirütmiga suhtes 3:1 ja kaksteistsõrmiksoole kontraktsioonirütm mao peristaltikaga suhtes 4:1, nii et domineerivate perioodide kestus on harmooniliselt järjestatud.
Samasugune sageduslik kord esineb vereringe ja hingamise rütmilistes funktsioonides. Piisab, kui tuua üksainus näide: tervisliku une ajal vastab ühele hingetõmbele neli südamelööki, neljale hingetõmbele üks vererõhu kõikumisperiood ja neljale vererõhu kõikumisperioodile üks verejaotuse rütmi periood (joonis 5).
Rütmide koordineerimise funktsionaalne tähtsus on säästlikkuse kõrge tase. See kehtib ka vegetatiivsete ja motoorsete rütmide, näiteks hingamis- ja kõndimisrütmi koordineerimise kohta. Sageduslik korrastatus on eriti oluline järjestikku käivituvate süsteemide (näiteks hingamine – vereringe, seedesüsteemi osad) puhul.
Samaviisi kehtib see ka teatud faasiliste sidemete orientatsiooni kohta (faasiline koordinatsioon) liikumisrütmi puhul. Seejuures võivad olla säästlikuks ühistegevuseks korraldatud nii ühesuguse kui ka erineva sagedusega rütmid.
Kalade uimede motoorika, neljajalgsete mitmesugused liikumisviisid, südame- ja hingamisrütmide kooskõlastatus, seedesüsteemi osade töö, samuti südamerütmi kooskõlastatus arteriaalsüsteemi omavõnkumistega on tuntud faasilise koordinatsiooni näited loomadel ja inimestel. Inimestel on täiendavalt tõestatud liikumisrütmide, silmade pilgutamise, neelamisliigutuste faasiline ühilduvus vegetatiivsete rütmidega ning hiljuti avastati ka seos rasedate naiste südametuksete ja loote südamerütmi vahel.
Häired autonoomsete rütmide ühilduvuses võivad põhjustada psühholoogilisi ja füüsilisi haigusi. Stressiolukorrad, üksluine ebaloomulik töö (näiteks konveieril), mis tekitab kehale ebaloomulikku ja monotoonset koormust, muudavad perioodide kestust ja häirivad nii nende omavahelist kooskõla.
Alles puhkeolekus – ennekõike une ajal – saab esmane sünkroonsus taastud. Kuid mitte alati, sest rikutud harmoonia taastamiseks kulub mitu tundi. Ja see kestab seda kauem, mida suurem oli eelnenud koormus.
Tavaliselt taastuvad rütmid alles viimastel unetundidel. Mõned inimesed langevad voodisse nii väsinult, et unest ei pruugi täielikuks väljapuhkamiseks piisata. Siis ärkavad nad kurnatuna ja jätkavad enda hävitamist. Puhkust ei anna ka sageli katkestatud uni, sest sellise une puhul on tõeline harmoneerimine võimatu.
Rikutud biorütme võib taastada lisaks piisava kestusega unele ka tervislik kehaline koormus, näiteks värskes õhus jalutamine või mõõdukas sport, mis ei ole seotud jõutreeninguga, vaid arendab koordinatsiooni ja vereringesüsteemi.
Kui avastame, et meid vaevavad rütmihäired (need võivad olla põhjustatud üldisest kurnatusest, nõrkusest, depressioonist või avalduvad seedimise, vereringe, südame rütmihäiretena), võime neile vastu tegutseda, sooritades harjutust 10.2 ÕPIME LIIKUMA. Lisaks on soovitatav teha harmoniseerivaid ja rahustavaid harjutusi.
Järgnevad häiritud rütmide ühtlustamise harjutused, eriti nende häirete progresseeruva staadiumi jaoks, on esitatud 11. ja 12. loengus.
Nendes harjutustes kirjeldatakse psüühilistel ja psühhosomaatilistel põhjustel tekkinud häirete ning haiguste eneseravi meetodeid (kehalised ja vaimsed häired koormavad tugevalt märkimisväärset osa närvisüsteemist ja ajust, jättes need ilma võimalusest osaleda paranormaalses tegevuses, seetõttu on järgmised kaks loengut meie edasise vaimse arengu seisukohast eriti olulised).
Sagedusmoduleeritud rütmid
Elundite, kudede, rakkude, inimeste ergastatud struktuurides tekivad närviimpulssidest tingitud elektripinged (niinimetatud membraanipotentsiaal), mille väärtus kõigub vahemikus -80 mV (puhkepotentsiaal) kuni +60 mV (aktiivne potentsiaal).
Ajust või närvisüsteemi retseptoritest lähtuvad ja ärritust põhjustavad elektrokeemilised impulsid ei ole alati ühesuguse tugevuse ja ajalise järgnevusega, seetõttu tekib keharakkudest lähtuvate erineva kestusega perioodide ja potentsiaalidega toimevoolude libisev sagedusmodulatsioon (erinevalt amplituudmodulatsioonist, mille puhul perioodide kestused jäävad muutumatuks – vt loeng 5).
Elektromüogrammil, mis kujutab ilmekalt lihasrakkude membraanipotentsiaale, on näha libisev sagedusmodulatsioon lühikese lainepikkuse vahemikus (joonis 6).
Põhimõtteliselt võime iga närvirakku ja iga sensoorset retseptorit pidada eksogeense moduleeritud sagedusega rütmogeenseks keskuseks. See seletab ka, miks saame teadvuse kõrgemates seisundites sageli mõjutada keha kõiki motoorseid protsesse, kõiki ergastatud struktuure ja organismi iga rakku eraldi: ergastusimpulsid, mida kiirgab meie avardunud teadvus alateadvuse ja närvisüsteemi kaudu, tekitavad vastavat membraanipotentsiaalide sagedusmodulatsiooni!
Kuid sellele vaatamata võivad ka rütmiliste funktsioonide spektri lühilainelises piirkonnas tekkida sisemise koordineerimise ja sünkroniseerimise nähtused, mis põhjustavad teatud sageduste märgatavat eelistamist keerukamates funktsioonides.
Parim näide on elektroentsefalogrammil (EEG) salvestatud 8–13-hertsise sagedusega alfalainete rütm või sügavas unes tekkivad aeglasemad lained, mis tekitavad täielikult sünkroniseerudes veelgi suuremaid amplituude (joonis 7).
Me võime mõjutada nende lainete tugevust ja sagedust, kui viibime teadvuse kõrgemas seisundis, näiteks meelerahu harjutusi tehes, mida jätkame selles loengus. Harjutus 10.3 MÕTTERAHU (3), harjutus 10.4 MÕTTERAHU (4) ja harjutus 10.5 SPONTAANNE MÕTTERAHU nõrgendavad oluliselt lainete amplituudi ja võimendavad samaaegselt sagedust (vt 1. loeng).
Juba see tõik aitab meil mõista, et eksogeensetel ja endogeensetel rütmidel ei ole absoluutset jõudu, et me ei allu neile igavesti. Seetõttu võime eitavalt vastata varem esitatud küsimusele, kas kõik elusolendid on biorütmidest vahetult sõltuvad ja kas need rütmid on neile ette määratud.
Loomulikult on madalamad eluvormid – ainuraksed taimed ja algloomad – tugevalt sõltuvad pikalainelistest rütmidest. Nende endorütmid on seevastu nõrgalt avaldunud ja neil puudub praktiliselt seega iseseisvus. Kuid juba kõrgemalt arenenud loomi, eriti imetajaid, mõjutab kogu rütmide spekter ja nende iseseisvus on suurem. Ja viimaks tõuseb inimene lisaks puhtalt endogeensete (ja seega suuremal või vähemal määral teadvuse mõjule alluvate) rütmide erilisele avaldumisele esile selle poolest, et ta on spektri pikalainelises osas välistest mõjuteguritest suuresti sõltumatu.
Millised sõltuvused ümbritsevast maailmast on siis ikkagi olemas ja kuidas oleks meil võimalik neist vabaneda, seda vaatleme käesoleva loengu viimases jaos.
Saatus või Karma?
Juba iidsetest aegadest on filosoofe, teolooge ja astrolooge huvitanud küsimus, kas inimese elu on väliste ja sisemiste teguritega ette määratud või mitte. Sellised filosoofid nagu Platon, Sokrates, Zenon Eleast, Hegel, Kant, Nietzsche, Popper ja teised, jõudsid oma püüetes luua rohkem või vähem keerukas mõtlemismudel väga kaheldavatele tulemustele, sama võib öelda ka teoloogide kohta.
Mõned kiriklikud mõttetargad usuvad, et jumal hoiab inimese tulevikku oma kätes ja määrab kõik ette! Teiste mõttevoolude esindajad väidavad, et inimene on oma otsustes täiesti vaba ja kannab seetõttu oma tegude eest täielikku vastutust. Ja viimaks on ka seisukohti, et mõlemad ideed on õiged: ühelt poolt määras jumal ette kõigi olendite elu ja teisalt on igal inimesel sellest hoolimata vabadus langetada otsuseid omal tahtel. Kolmandas variandis esinevaid vasturääkivusi kummutatakse nutikate teoloogiliste arutluste abil.
Enamik astrolooge on sügavalt veendunud (või vähemalt näitavad nad seda veendumust välja), et inimese elutee on tähtede poolt ette määratud. Vaid vähesed selle teadusvaldkonna tõsised esindajad kutsuvad üles tõtt otsekoheselt tunnistama.
Radixi (sünnikuupäeva järgi koostatud horoskoobi) abil saab määrata vaid inimese elu kulgemise peamise suuna (ja sedagi vaid juhul, kui see on koostatud väga täpselt), sest see horoskoop näitab meile ainult inimese iseloomulikke omadusi: vaimseid ja füüsilisi võimeid, eelsoodumust haigustele ja iseloomu.
Ennustused, mis vaatavad mingi ajavahemiku kaugusele ette, võimaldavad teha vaid horoskoope päevaks, kuuks või aastaks, need põhinevad päikesesüsteemi taevakehade liikumise vaatlemisel asjakohase ajavahemiku jooksul, nende asukohtade ja aspektide analüüsil sünnihetke ajal.
Siin selgitatakse ennekõike välja valitsevad kosmoenergeetilised tingimused, mis mõjutavad modifitseeritult konkreetse inimese käitumist ja võimaldavad teha prognoose isiklikus sfääris, mille tegelikkusele vastavuse tõenäosus ületab 90%.
Kuid on võimatu ennustada sündmusi, milles ei osale inimene, kelle andmete järgi on koostatud horoskoop – näiteks lennuõnnetus, loteriivõit, pereliikme surm.
Sedavõrd täpsed horoskoobil põhinevad ennustused on võimalikud ainult seetõttu, et inimese põhistruktuur on sünnihetkel ette määratud:
– pärilikkusega,
– arhetüüpide ja kehtivate kosmoenergeetiliste tingimustega.
Inimese arenguprotsessis ilmnevad modifitseerituna lisaks veel ka sellised välised ja sisemised tegurid nagu:
– eksorütmid,
–ekso-endorütmid,
– sotsiaalsed mõjud,
– kosmilise energia mõju,
– ümbritsevate inimeste käitumine,
– endorütmid.
Kui neile sisemistele ja välistele mõjudele tahtlusega mitte vastu astuda, alandub inimene nende mõjude „mänguasja“ tasandile. Siis on ta sõna otseses mõttes jätnud end oma saatuse hooleks ja tema elu on sünnist surmani ette määratud.
Püüdsime juuresolevatel joonistel punktis A lihtsustatult kujutada tahtejõuetu või nõrga tahtega inimese eluteed, keda „kannavad“ läbi elu pärilikkuse ettemääratus ja kosmoenergeetilised tingimused sünnihetkel ning kogu elu kujundava sotsiaalse keskkonna mõju. Mida negatiivsemad need seejuures on, seda negatiivsemalt kulgeb niisuguse inimese elu. Selle õnnetu olevuse saatust võimendavad kogu elu kestel välismõjud: eksorütmid, ekso-endorütmid, kosmoenergeetilised mõjud, sotsiaalsed mõjud jne.
Ja nii kujuneb välja inimene, kes ei pürgi oma eesmärkide ja ideaalide poole, kes on pidevalt tusane ja rahulolematu, kes ei saavuta elus kunagi edu ega mõista elu mõtet.
Punktis B on joonistel kujutatud normaalselt arenenud tahtejõuga inimese elutee. Ka teda mõjutavad sünnist ja arenguprotsessist põhjustatud tegurid, kuid see isiksusetüüp suudab neile oma tahteavaldustega rohkem või vähem tõhusalt vastu seista. Ta tuleb toime ka paljude välismõjudega: ta reageerib ümbritseva keskkonna mõjudele ja on seetõttu võimeline neid osaliselt või täielikult kompenseerima.
Seda kompenseerivat efekti saab oluliselt tõhustada õigesti langetatud tahtlike otsustega, luues seeläbi palju avarama tegevusvälja isiklike eesmärkide saavutamiseks. Harjutuse 10.6 SAATUSE MÄNG abil püüame imiteerivaid mudeleid kasutades „kaotada“ meile antud saatuse tahtliku kontrolli võimalused ja õppida, kuidas end võimaluste piires etteantud saatusest vabastada, luua elu ise vastavalt oma ettekujutusele.
Saatuse mäng annab meile ka vaieldamatu tõendi, et saatuse klassikaline määratlus on ebatäpne: muistsetel aegadel tajusid germaani hõimud saatust kui jumalate poolt ette antud eluteed; islamiusus peeti saatust paratamatuks jumalikuks ettemääratuseks. Kristluses asendati sõna „saatus“ väljendiga „jumalik ettenägelikkus“.
Huvi mõistete „saatus“ ja „jumalik ettenägelikkus” vastu ei tekkinud tühjale kohale. Nende abil õigustati ju rahvaste ja rahvuste valitsejate omavolilisi irratsionaalseid ja ebaloogilisi otsuseid ning nende lojaalsete alamate võimetust, tahtejõuetust ja algatusvõime puudumist, iga isiklikku ebaõnne.
Üksnes Buddha, budismi rajaja, tunnistas reaalsust ja rääkis mitte saatusest, vaid karmast. Budistlikes käsikirjades tähendab karma alati tegutsemist, milles puuduvad igasugused dogmaatilised vastastiksidemed saatusega. Nii näiteks öeldakse Anguttara-Nikajas (VI, 63): „Ma määratlen tahet kui tegevust, sest tahte abil tegutseb inimene tegudes, sõnades ja mõtetes.”
Niisiis võib ainult tahe meid vabastada saatuse etteantud tegurite mõjust. Rohkem kui tavalise tahte abil on võimalik saavutada paranormaalse tahtega, mille jõudu tunneme 3. loengust. Kui seame ka õigesti eesmärgi, st humanistlikele vajadustele orienteeritud elupõhimõtted, mida õpetab meile harjutus X/7: POSITIIVNE ELU PLANEERIMINE, võime lõplikult vabaneda saatuse võimust, otsustada täiesti vabalt ja sõltumatult oma elu ja tuleviku üle.
Seda varianti kujutab meile joonisel skemaatiliselt punkt B. Tänu avardunud teadvusele suudame:
– vastu panna negatiivsele pärilikkusele,
– mõjutada endorütme,
– vastu tegutseda ekso-endorütmidele,
– ohjeldada instinkte ja emotsioone,
– kõrvaldada psüühilisi ja füüsilisi häireid, samuti
– vastu võtta või edastada kosmilist energiat.
Tänu looduse ja asjade olemuse tundmisele oleme võimelised:
– vastu tegutsema kosmoenergeetilistele häiretele või
– ära kasutama soodsaid kosmoenergeetilisi seise.
Lisaks aitavad need meil:
– taluda sotsiaalseid mõjusid ja
– vastu pidada ümbritsevas keskkonnas.
Kõige krooniks ja meie saatusest sõltumatuse tipuks omandame lõpuks kindlalt:
– ülitaju ja
– psühhokineetilised võimed.
Niisiis asendame me enda jaoks saatuse karmaga. Sellest hetkest alates ei karda me enam saatust isegi mõtetes, me ei taju objektiivseid sündmusi, mis meid ees ootavad, enam fataalselt, meist ei saa kunagi teiste inimeste ja meid ümbritseva maailma mängukann.
Vastupidi, me astume teadlikult ja sihikindlalt vastu kõigele, mis on meie soovide, eesmärkide, kalduvuste ja ootustega vastuolus. Me naudime igas elujuhtumis edu, oleme iga päev õnnelikud ja rahul!
