Eessõna
Käesolevas, teises radiesteesiat käsitlevas loengus käsitleme pendli ja nõiavitsaga töötamise teemasid pigem praktilisest kui teoreetilisest küljest.
Mitmekesised harjutustega kaasnevad soovitused (on esitatud ka üldisi pendli ja nõiavitsa kasutamise näiteid, mida võite oma vajaduste järgi kohandada) avavad meile laia ülitaju spektri. Enamgi veel, neid harjutusi sooritades treenime oma selgeltnägemisvõimet ja see on meile hindamatu eelis puhteideetilise selgeltnägemise edasisel omandamisel ajas ja ruumis.
Aga ka pärast õpingute lõppu, kui me tänu oma hästi arenenud oskustele ja ülitajule ei vaja tegelikult enam mingeid abivahendeid, võtame siiski sageli appi oma indikaatorid – pendli ja nõiavitsa.
Põhjus on selles, et tulevased kliendid ootavad meilt teatud abivahendite kasutamist. Nad soovivad oma silmaga veenduda, et tõepoolest „midagi toimub“, nad tahavad olla kindlad, et me räägime neile tõtt.
Loomulikult ei ole pendli keerutamine veel tõelise ülitaju tõestus, samaviisi suudaks iga psühhokineetiliste võimetega inimene meelevaldselt tekitada nõiavitsa kõrvalekalde (paljud šarlatanid, kes nimetavad end parapsühholoogideks, eksitavad kliente, kes neile maksavad, tõesti nii). Kuid enamik inimesi usub pigem seda, mida nad kas või mingilgi määral suudavad oma piiratud meeltega tajuda. Ja miks mitte neile siis seda väikest teenet pakkuda?
Viimaks veel paar sõna 19. loengu kohta. See tutvustab meile psühhomeetrilisi ja telemeetrilisi nähtusi ning õpetab tungima „surnud“ mateeria mälu sisusse.
Töö pendliga geograafiliste kaartide ja fotode kohal
14. septembril 1321 suri Ravennas Dante Alighieri. Temast jäid järeltulevatele põlvkondadele päranduseks Itaalia kultuuri tuntuimad poeetilised teosed, kuid kahjuks ei olnud ükski käsikiri originaalis. Kogu algupärane materjal näis olevat kadunud, poeedi sulest ei olnud säilinud ühtegi rida. Kõik, mis Dantelt meieni oli jõudnud, oli ümberkirjutajate teene.
Doktor Robert Ion, kaplan ja endine Viini ülikooli romanistikaprofessor, kes pühendas palju aastaid oma elust Dante uurimisele ja avaldas 1946. aastal raamatu „Dante“, oli kogu oma elu jooksul veendunud, et kõik Dante käsikirjad ei saa olla kadunud. Pigem uskus ta, et poliitiliselt tagakiusatud luuletaja käsikirju hoitakse kusagil raamatukogude kõrvalistes soppides või mujal.
Dante käsikirjade otsingud viisid ta raamatukogudesse Veronas, Dante armastatud linnas Bolognas, kus tal oli viimane õpetlasest sõber, ja Ravennas, kus ta veetis oma elu viimased kolm aastat.
Veronas tekkis professor Ionil esimene probleem: teda ei lastud peakiriku kapiitli raamatukogusse sisse. Verona piiskop monsignor Carraro juhtis käsikirjaotsija tähelepanu Veneetsiast umbes kolmekümne kilomeetri kaugusel asuvale linnale Trevisole. Seal suri ärireisi ajal poeedi harituim poeg Jacobo, kes oli Veronas kohtunik. Võib-olla olid temal säilinud mõned isa käsikirjad, mis olid juba siis Itaalia rahvuslikud aarded.
Romanistikaprofessor külastas hiljem Treviso avalikku raamatukogu ja pildistas seal hoolikalt kõiki ruume. Ta võttis need fotod kaasa Austriasse ja näitas neid ühele Linzi radiesteesikule.
Karl Zwirchmeier oli mees, kelle käes pendel hästi töötas – ta leidis selle abil raamatukogu fotodel otsekohe seina, mille taga asus avalikkusele ligipääsmatu ruum. Ühes kohas poolteise meetri kõrgusel põrandast pidi seal leiduma käsikirjalisi lehekülgi Dante sulest.
Kui professor Ion 1963. aasta alguses taas Trevisosse saabus, et Zwirchmeierilt saadud teavet kontrollida, tõttas talle vastu rõõmust särav raamatukogu direktor, hoides käes pärgamendilehte, mis oli spetsialistide hinnangul kaheldamatult kirjutatud Dante käega. See leiti täpselt Zwirchmeieri näidatud kohast juba enne seda, kui professor Ion radiesteesiku oletusest rääkida jõudis!
Võhikule tunduvad sellised sündmused loomulikult sensatsioonilised ja rahvusvaheline ajakirjandus ei väsi neid esitamast üllatunud avalikkusele selgete näidetena, mida võib pendli abil saavutada.
Meie seevastu teame, et Zwirchmeieri pendel võttis vastu fotos sisalduvat informatsiooni (kuidas see oleks muidu olnud võimalik?) ja radiesteesik ise sai oma otsingute objektidelt kosmoenergeetilist teavet, sest iga objekt kiirgab pidevalt kosmilist energiat.
Nüüdisaja sündmuste selgeltnägemine on niisiis võti, mis aitab mõista pendlitööd fotode ja geograafiliste kaartidega (need on fotodega täiesti samaväärsed, sest võivad täpses mastaabis edasi anda ruumilist, praegusel juhul geograafilist teavet), lähtudes ühest neist meetoditest, mida õpime harjutust 18.1: ASUKOHA MÄÄRAMINE PENDLIGA sooritades.
Sel viisil õnnestub meil
– leida teadmata kohas asuvaid, kadunud või peidetud esemed, samuti
– määrata kindlaks arheoloogiliste leidude täpne asukoht,
– avastada kasutamiseks kõlblikke maavarasid (nt naftat, maagaasi, vett, maakide ladestusi, kivisütt, kive, soolasid ja mineraale),
– lokaliseerida haigeid elundeid,
– teha kindlaks inimeste ja mis tahes muude elusolendite tegelik asukoht.
Pendli paranormaalne kasutamise oskus on vaid õppimise küsimus ja isegi ilma eideetilise selgeltnägemiseta suudame juba pärast lühikest harjutamist asukohti täpselt määrata. Et olla endas täiesti kindel, peame oma esimestes katsetes kasutama korraga mitut pendliga töötamise võtet: kui nende tulemused langevad kokku, võime eeldada, et oleme otsitud koha tõesti leidnud, kui mitte, on vaja otsimist jätkata.
Võime otsida aardeid ja maavarasid, veeallikaid ja arheoloogilisi leiukohti (järgmises jaos räägime sellest lähemalt), haigeid elundeid ja haiguskoldeid kehas, nagu on kirjeldatud jaos „Meditsiiniline töö pendliga“, samuti kadunud loomi ja inimesi.
Lõpuks veel üks meenutus kadunud inimeste otsimise teemal, mille avaldas radiesteesik V. O. Resermüller oma raamatus „Pendel sinu käes“.
„Minu vend Josef, kes end Venemaal raskelt külmetas, viibis mitu kuud Garmischi haiglas. Pärast paranemist saadeti ta Kesk-Saksamaale sidevägede kursustele ja ta pidas minuga mõnd aega kirjavahetust.
Ühes oma viimases kirjas, mille sain 1945. aasta algul, andis ta mulle mõista, et läheb kaugele – tõenäoliselt oli see sõjaväeline käsk – ja ma ei kuule temast kaua midagi.
Vend oli tõepoolest kuni sõja lõpuni kadunud ja ma muretsesin tema pärast väga.
Kui proovisin tema foto kohal pendlit kasutada, tegi see igal katsel ringe, millest järeldasin, et ta on elus. Siis tekkis mul mõte pendli abil määrata venna võimalik asukoht suurel Euroopa kaardil, millel olid kujutatud Venemaa kuni Uuraliteni, Türgi, Põhja-Aafrika, Hispaania. Prantsusmaa ja Inglismaa, samuti Norra. Keskendusin täielikult küsimusele: „Kus on Josef?“
Alustasin Augsburgi kohal ja liigutasin pendlit väga aeglaselt lõuna poole. Väikesed ringid lakkasid otsekohe ja ma tajusin väga iseäralikku liikumist, mis väljendus selles, et pendel näis muutuvat seda raskemaks, mida kaugemale ma lõuna poole jõudsin. Sama tunne tekkis ida ja lääne suunas liikudes. Kaardil põhja poole liikudes muutus pendel aga kergemaks. Umbes poole tunni pärast jõudsin punktini Schleswigi kohal, kus pendel joonistas väga tugevaid ja suuri ringe. Kordasin katset veel mitu korda ja sain alati sama tulemuse.
Märkasin selgelt, et olin väga umbusklik ja alustasin iga uut katset ootusega: “Kuhu juhib pendel mu käe?“ Tajusin alatasa raskust või tõmmet, mis algas pendlist ja juhatasid põhja poole. Kui olin Põhja-Norrasse jõudnud, tundsin tõmmet lõuna suunas punkti, mis asus Schleswigi kohal. Pöörasin kaarti 180° ja sain sama tulemuse. Kõigi katsete ajal mõtlesin lakkamatult Josefile ja küsimusele: „Kus ta praegu on?“
Neli nädalat hiljem – juuni alguses – sain teate, et vend jõuab peagi koju. Varsti saabus ta tõepoolest ja ma sain teada, et ta viibis kogu aeg Flensburgi lähistel.“
Töö pendliga looduses
„Austria radiesteesik T. hoidis pendlit tugevalt käes, kui ta Doonau orus Manchingi lähedal üle lagendiku kõndis. Teatud kohtades kaldus pendel nii tugevalt kõrvale, et T. suutis hädavaevu kätt rahulikult hoida.
Seejärel võnkumised vaibusid, kuid peagi hakkas pendel taas kiiremini tiirlema. T. järel käis tema poeg ja asetas neis kohtades, kus pendel püstasendist kõrvale kaldus, märgistuseks maha väikesed pilpad. Pärast kaks tundi kestnud tööd tekkis tasasele maapinnale kummaline joonis.
“Siin, heinamaa mättakamara all peaks olema eelajalooline asula,” kirjutas oma päevikus T. ja tegi maa-alast täpse visandi, milles olid märgitud üksikpunktid joontega ühendatud.
Alles mõni aasta hiljem, kui hakati ehitama lennujaama, tekkis võimalus seda piirkonda arheoloogiliselt uurida. Siit leitigi muistne keltide Manchingi asula, mis asub Ingolstadtist umbes 6 kilomeetrit kagus. Väljakaevamised toimusid aastatel 1957 kuni 1961. Need kinnitasid täpipealt sama, mida radiesteesik T. varem oma katsete abil avastas.
Siin esitatud katkend, mis pärineb radiesteesik Georg Kirchneri raamatust „Pendel ja nõiavits“, tutvustab meile ilmekalt veel üht pendli kasutamise võimalust –töötamist pendliga looduses. Selles versioonis leitakse otsitu pendli abil otse looduses, mitte rohkem või vähem vähendatud kujutise abil. Pendliga töötatakse territooriumil, kus võib avastada:
– arheoloogilisi leiukohti,
– loodusvarade maardlaid,
– suuri põhjaveeallikaid,
– peidetud aardeid või
– teadmata kadunud ja tagaotsitavaid inimesi, muid elusolendeid või esemeid.
Tööks looduses kasutatakse pendlit massiga 80 kuni 120 grammi ja pikkusega 80 kuni 120 sentimeetrit (vt 17. loeng, joonis 1). Põhimõtteliselt ei erine töö pendliga looduses mitte millegi poolest tööst pendliga laua kohal, nii et enamasti võime kohe kasutusele võtta samad pendliprogrammid ja samad meetodid (neid tuleb siiski muutuvate ruumiliste ja mastaapsete tingimustega kohandada).
Kui soovitakse või on vaja määrata asukoht sentimeetrite täpsusega (näiteks peidetud aarete, muinasmälestiste ja vundamentide, maavarade ladestute või tehniliste liinide otsingul), siis harjutuses 18.1 kirjeldatud otsingumeetodid meid palju ei aita. Sellistel juhtudel tuleb tegutseda nii, nagu on soovitatud harjutuses 18.2: TÖÖ PENDLIGA LOODUSES.
Nende võtete abil kujutame otsinguala maa-aluseid struktuure justkui röntgenipilti, millest on lihtne aru saada.
Enesestki mõista valib igaüks meist oma töömeetodid ise . Kui aga asume tööle pendliga looduses, peavad meie jaoks alati olema otsustava tähtsusega järgmised asjaolud.
– Otsitava objekti suhtelise läheduse tõttu jõuab selle kosmoenergeetiline kiirgus meieni praktiliselt nõrgenemata kujul (8. loengust teame, et kiirguse tugevus väheneb võrdeliselt kauguse ruuduga) ja seetõttu võime selle asukoha ülima täpsusega määrata.
– Suur originaalmõõtkavas (1:1) otsingupind lubab meil määrata asukoha sentimeetrite täpsusega (kaardil mõõtkavaga 1: 1000 vastab ühele meetrile juba üks millimeeter).
– Kui otsime jälgi maapinnal, on võimalik kõrvalekalle palju väiksem kui kaardiga töötades.
Tööl pendliga laua kohal on siiski samuti omad eelised.
– Me võime kirjutuslaua taga istudes mis tahes mõeldavat kohta igal ajal uurida.
– Puudub suure aja- ja rahakuluga reiside vajadus.
Ükskõik millise meetodi kasuks me praktikas ka ei otsusta, neil on kõigil üks ühine tingimus: otsitavat objekti iseloomustavate suuruste ja mõõtühikute määramisel tuleb alati kasutada üht kahest harjutuses 18.3 „ARVVÄÄRTUSTE MÄÄRAMINE PENDLI ABIL“ kirjeldatud meetodist.
Toimimise põhimõte on järgmine.
Me tajume alateadlikult otsitavast objektist kiirguva kosmilise energia sagedust, amplituudi ja tugevust, mis näitavad nii selle objekti geograafilist asukohta ja materiaalseid omadusi kui ka suurust, kaalu ja füüsikalisi omadusi, ning käivitame automaatselt sobiva pendli liikumise programmi, niipea kui mõni meie oletuslikest arvväärtustest või mõõtühikutest langeb kokku tegelikkusega.
Õigupoolest võikski nüüd teema „Töö pendliga“ lõpetada, kui ei oleks veel üht pendli kasutamise kõrvalharu, mis pakub huvi nii mõnele arstile ja iseõppinud ravitsejale kui ka paljudele tavalistele inimestele. Jutt on meditsiinilisest tööst pendliga, mille eesmärk on diagnoosida haigusi ja määrata ravinäidustusi (need on mingi konkreetse ravimeetodi kasutamise vältimatud põhjused teatud haigusjuhtudel, eriti kui on vaja kirurgiliselt sekkuda). Seda teemat ja ohte, mis siin varjuvad, käsitleme järgmises jaos, et seejärel pärast lõplikku kokkuvõtet asuda nõiavitsa kasutamist õppima.
Meditsiiniline töö pendliga
Proua Berger tunneb end juba mõnd aega kurnatult. Halb enesetunne, seedehäired, pidevalt vaevav valu ülakõhus, puhitused ja kõhulahtisus vaheldumisi tugeva kõhukinnisusega põhjustavad aeg-ajalt depressiivset meeleolu. Ta magab halvasti, näeb õudusunenägusid, kui ta hommikul ärkab, klopib süda tugevalt.
Proua Berger on juba käinud paljude arstide juures, kuid ükski pole suutnud teda tõeliselt aidata. Nad kõik räägivad, et tema elundid on korras, kõik funktsioonid on normaalsed.
Lõpuks andis sõbranna talle ravitsejana tuntud parapsühholoogi aadressi. Praegu istub ta selle härra vastas ja kirjeldab talle oma tõbesid.
Parapsühholoog hoiab samal ajal vabalt rippuvat pendlit alusele asetatud orgaaniliste haiguste kooditabeli kohal ja sunnib seda liikuma. Juba veidi aja pärast hakkab pendel väga kindlalt, ilma igasuguste kõrvalekalleteta sõna „sapipõis” kohal võnkuma. Proua Berger ei suuda seda endale seletada. Tal ei ole kunagi olnud sapipõiega seotud vaevusi, ei ole kunagi olnud koolikuid – aga võib-olla tuleb pidevalt vaevanud valu tõesti sapipõie piirkonnast?
Parapsühholoog soovitab tal diagnoosi saamiseks käia perearsti juures ja paluda, et too teda sapipõiest röntgenipilti tegema saadaks.
Ja tõepoolest, sapipõies avastati neli suurt silinderjat kivi, need küll ei põhjusta koolikuid, kuid tekitavad piinavat valu. Ja nagu näitab röntgenipildi lähem uurimine, on maks, mis samuti proua Bergerit vaevab, pisut suurenenud,.
Meie kolleegi näitel, kes on oma erialal juba kaua töötanud ja tegutseb pendliga töötades skeemi järgi, mis on esitatud harjutuses 18.4: „Meditsiiniline töö pendliga“, saab meile selgeks, millel meditsiiniline töö pendliga ennekõike põhineb. Enesestmõistetava eeldusena peab iga pendli abil diagnoosija olema arst või ravitseja või peab tal meditsiiniliseks tegevuseks olema ametlik luba.
Isikut, kes tegeleb teraapiaga, omamata meditsiiniliseks kutsetööks luba, võidakse karistada rahatrahvi või isegi vangistusega!
Seevastu ei laiene seadus meditsiinilisele tegevusele hobi korras, välja arvatud juhul, kui see toimub sedavõrd regulaarselt, et seda tuleks pidada professionaalseks tööks.
„Isikuid, kes aitavad omakasupüüdmatult lähedastel haigusi ära hoida või neid ravida, ei tohi selles takistada”. (Seletuskiri ravitsejate seaduse juurde Saksamaa 1938. a 28. veebruari „Riigi Teatajas“.)
Enamgi veel, pendli kasutamine meditsiinilistel eesmärkidel eeldab meditsiinilisi teadmisi. Sest tõsiseks raviks on tingimata vaja laitmatut diagnoosi, mis nõuab ka haiguse eelloo põhjalikku uurimist, ja seda suudab teha just nimelt üksnes ravitseja.
Siin on veelgi enam vaja vastutustunnet, sest üksainus vale diagnoos, mis on tingitud ebapiisavatest meditsiinilistest teadmistest, puudulikust patsientide küsitlemise kogemusest, radiesteesiku ebarahuldavast paranormaalsest keskendumisvõimest, tegelikkuse kaine hindamise asendamisest subjektiivsete soovidega ja paljudest muudest teguritest, võib teha rohkem kahju kui kümme õiget diagnoosi.
Patsiendi ajutine talitlushäire võib väära diagnoosi või prognoosi tagajärjel kergesti muutuda tõsiseks haiguseks – vaevuseks, millega meie patsient hirmu tundes edasi peab elama!
Niisiis, kui te ei ole arstid või ravitsejad, ärge kasutage pendlit meditsiiniliseks otstarbeks, vaid üksnes äärmuslikel juhtudel teabe hankimiseks, et ennast isiklikult millegagi kurssi viia (näiteks selleks, et saada lähteandmeid järgnevaks psüühiliseks raviks, iseloomu analüüsiks või tuleviku ennustamiseks).
Loomulikult ei tähenda see piirang tingimata, et paranormaalsed diagnoosid on kliinilistest vähem kindlad. Kuid nende usaldusväärsus sõltub ikkagi paljudest teguritest ja alati on parem olla ettevaatlik kui kahju tekitada!
Töö nõiavitsaga
17. loengus saime teada, mis nõiavitsad tegelikult on – need on inimeseks nimetatava „mõõteriista“ indikaatorid, mis, nii nagu ka pendel, näitavad, et ta on võimeline ümbritsevat maailma ülitaju abil alateadlikult tunnetama. Inimene ei ole mõõteriist selle sõna otseses tähenduses, nagu näiteks PPI häireväljade otsija, mis suudab füüsikalisi ja kosmoenergeetilisi suurusi vahetult mõõta.
Lisaks saime teada, et peaksime nõiavitsa klassikalisest kasutusalast – „ohtlike maa kiirte” avastamisest – hoiduma. Kas või juba lihtsalt sellepärast, et „maa kiired“ on olemas üksnes nende väljamõtlejate vohavas fantaasias.
Ja viimaks tutvusime nõiavitsa kasutamise tegelike praktiliste võimalustega: mineraalide, maa-aluste jõgede ja järvede, arheoloogiliste leiukohtade, kadunud inimeste, loomade või esemete otsimisega. Psiiväljade suuruse ja tugevuse määramiseks pakub nõiavits meile sama häid võimalusi kui pendel. Kõike seda teadsid ka meie esivanemad, nõiavitsa kasutamine sai alguse juba antiikajal ja on kestnud meie päevini.
Esimeseks nõiavitsa kasutajaks peetakse piibli Moosest, kes lõi kepiga vastu kaljut ja sealt voolas välja vesi.
1556. aastal kirjeldas Georgius Agricola, kuidas keskaegse Saksamaa kaevurid kasutasid mineraalide ja maavarade leidmiseks nõiavitsa. Kiriku vastuseisust hoolimata levis nõiavitsa kasutamine peagi üle kogu Euroopa.
Hiinas tunti nõiavitsa juba 4000 aastat tagasi ja me näeme vanadelt joonistustelt, kuidas Vana-India brahmaanid nendega nähtamatute kiirgusjõudude asukohta määrasid.
Niisiis on nõiavitsa abil pikkade sajandite kestel otsitud meie maapõuerikkusi – vett, naftat, metalle ja kivisütt. Ka nüüdisajal on üks maailma suurimaid farmaatsiatootjaid, Šveitsi keemiakontsern Hoffmann-La Roche tellinud vee tootmiseks (loe ja imesta!) vajalikke otsinguid kontsernis töötavatelt radiesteesikutelt kohtades, kus on kavatsetud asutada ettevõtte uus filiaal.
Vietnamis leidsid eriväljaõppe saanud USA sõdurid nõiavitsa abil väga edukalt lõhkemata miine, granaate ja fugasspomme. Tuntud radiesteesik Gottfried Mayer Allensbachist (Saksamaa) määras 1974. aastal kindlaks Constance’i kuumaveeallika asukoha. Järgnenud puurimistööde käigus leiti allikas 600 meetri sügavuselt. Selleks tööks kulus 600 000 Saksa marka. Nõiavitsa spetsialiste on ka Venemaal. Nõukogude geoloogid N. N. Sotševanov ja V. S. Matvejev avastasid Karjalas, Ukrainas ja Tadžikistanis märkimisväärseid mineraalimaardlaid, kui lendasid helikopteriga üle suurte maa-alade, hoides käes nõiavitsa. Nii on „maagiline oksaraag teadvas käes“ (Goethe sõnad) tänaseni säilitanud oma tähtsuse ja meil tuleb samuti seda oma töös asukoha määramiseks kasutada, sest nõiavits on pendlist märgatavalt tundlikum.
Aga enne, kui sellistel töödel ja nende teostamiseks vajalikel tehnilistel võtetel üksikasjalikumalt peatume, tutvume kõigepealt selle tegevusvaldkonnas kasutatava tööriista – nõiavitsa endaga.
Nõiavitsad
Põhimõtteliselt võib nõiavitsaks sobida iga peenike pulk, varras või ükskõik milline traat, sest nõiavits ei ole informatsiooni kandva kiirguse antenn, vaid üksnes indikaator, mis muudab ümbritsevast keskkonnast alateadlikult vastu võetud kosmoenergeetilise teabe tõlgendatavateks visuaalseteks signaalideks.
Kui piirdume praktikas siiski vaid kaht tüüpi nõiavitsaga, nimelt kahvel- ja nurkvitsaga, teeme siis seda järgmisel põhjusel:
vastupidiselt pendli põhimõttele ei kanta siin infot edasi alateadlikult esile kutsutud neuroloogiliste liikumisprogrammide ja käelihaste abil. Soovitava kosmoenergeetilise teabe alateadlikul vastuvõtul vahendavad teavet südametšakrast spontaanselt kiirguvad psühhokineetilised impulsid, mis kallutavad nõiavitsa vertikaalselt või horisontaalselt kõrvale.
Ja nende impulss meie praegusel paranormaalsel arengutasemel – sest seni ei ole me treeninud oma psühhokineetilisi võimeid, vaid eranditult üksnes ülitaju – on nii nõrk, et suudab liikuma panna ainult tavaasendist väga kergesti vertikaalses või horisontaalses suunas kõrvale kalduvat nõiavitsa nagu seda on kahvel- või nurkvits.
(PPI ei jaga kirjanduses korduvalt esitatud seisukohta, et nõiavitsa liikumist põhjustavad lihaste kontraktsioonid: looduses korraldatud katsete käigus, milles osalesid kogenud professionaalsed radiesteesikud, tuvastati korduvalt, kuidas kokkupandav puidust tollipulk, mida nad kasutasid kahvelvitsana, suunaotsingu positiivse tulemuse korral algul kõverdus ja seejärel purunes. Seda ei ole võimalik isegi sihilikult ja suurte jõupingutustega teha, järelikult peavad siin kaasatud olema psühhokineetilised jõud!)
Niisiis, mida kergemini nõiavits vertikaalselt või horisontaalselt pöörleb, seda tundlikumalt reageerib see meie spontaansetele psühhokineetilistele impulssidele!
Nõiavitsa kuju ja teostus sõltuvad seevastu eranditult kasutamise eesmärgist.
– Täppismõõtmiseks reaktsioonihetke meetodil kasutame puidust või metallist kahvelvitsa, mille pikkus on 30–50 cm ja kaal 15–30 grammi.
– Maa-aluste struktuuride piiride määramiseks ja jälgede leidmiseks kasutame kaht 50–100 cm pikkust nurkvitsa, millel on võimalikult rasked käepidemed (ideaalsed on 400-grammised käepidemed, mis lubavad nõiavitsa täiesti pingevabalt hoida).
Edasisteks katseteks ja tööks looduses vajalikud nõiavitsad võime valmistada vastavalt järgmistele juhistele.
Looduslikust puust valmistatud kahvelvits
Seda lihtsaimat tüüpi kahvelvitsa kasutatakse juba ammustest aegadest täppismõõtmistel. Seda on lihtne ise valmistada.
Lõikame painduvate okstega põõsast või puust (hästi sobivad sarapuu, viirpuu ja kirss) välja hargneva osa, nii et harude pikkus on kuni 50 cm ja jämedus 3 kuni 9 mm, nagu näidatud joonisel 8.
Seejärel tuleb lihtsalt eemaldada kõik ülearused oksad, pungad ja lehed ning meie looduslikust puust kahvelvits on valmis!
Paraku ei saa niisugust nõiavitsa eriti kaua kasutada – see kuivab kiiresti ja muutub hapraks (viirpuu ei säili rohkem kui mõne tunni, sarapuust nõiavits peab vastu mitu päeva).
Kui tahame, et meil oleks alati tegutsemiseks valmis nõiavits, on soovitatav soetada metallist kahvelvits.
Metallist kahvelvits
Osavate kätega meistrimees võib metallist kahvelvitsa valmistada endale ise. Selleks on vaja umbes 1 meeter terastraati (rauakauplusest) läbimõõduga 1 kuni 2 millimeetrit, seibi, mille ava on traadi läbimõõdust kaks korda suurem, ja rull kleeplinti. Kõigepealt tuleb terastraadist lõigata tulevasest nõiavitsast kaks korda pikem tükk (nõiavitsa pikkus peaks olema 30–50 sentimeetrit). Painutage traat kahekorra ja seejärel lükake üle traadiotste täpselt keskkohta seib (vt joonis 9). Viimaks mähkige traadi mõlemad otsad kleeplindiga üle ja nõiavits on valmis!
Nurkvitsad
Ka nurkvitste valmistamine (meil peab neid olema kaks – üks vasaku, teine parema käe jaoks), millega otsime jälgi või lokaliseerime maa-aluseid objekte ja määrame nende struktuuripiire, ei ole eriti suur vaev.
Selleks on vaja kaht traadist riidepuud ja kaht puidust niidirulli, mis püsivad hästi käes.
Kõigepealt anname traadist riidepuudele näpitsatega sellise kuju, nagu näidatud joonisel 10.
Loomulikult ei tohiks mainimata jätta selliste omavalmistatud nurkvitste suurt puudust: nende käepidemed kaaluvad materjali omaduste tõttu vaid mõne grammi, seetõttu võivad neile üle kanduda värinad (sammudest tekkiv vibratsioon töötamise ajal looduses, käte värisemine jne.), ja need omakorda võivad põhjustada nõiavitsa horisontaalseid kõrvalekaldeid, mida võidakse suuna määramisel valesti tõlgendada.
PPIs välja töötatud, toodetud ja turustatud teleskoopiliste nurkvitste puhul on sellised mõõtetäpsuse moonutused välistatud: nende kroomitud terasest käepidemed, mis kaaluvad kokku 400 (!) grammi, püsivad täiesti rahulikult käes. Lisaks hakkavad kergesti väljatõmmatavad teleskoopharud, mida saab seada mis tahes pikkusele vahemikus 14 kuni 91 sentimeetrit, liikuma juba väga väikeste psühhokineetiliste jõudude toimel, nii et isegi algajad võivad neid kasutades jõuda muljetavaldavate tulemusteni.
Töö kahvelvitsaga
Nagu me juba teame, kasutame alati kahvelvitsa, kui on vaja leida maastikul teatud kindlaid punkte, mille all asuvad otsitavad objektid.
Tegutseme seejuures kõigis punktides samaviisi kui töö korral pendliga looduses, nii et töös kahvelvitsaga võime juhinduda harjutuse 18.4 soovitustest. Ainult nõiavitsa soovitud kõrvalekalde eelprogrammeerimine toimub teisiti ja on ütlematagi selge, et nõiavitsa hoidmist on vaja õppida.
Võtame sõrmedega nõiavitsa mõlema käepideme otstest kinni, nii et käepidemed ulatuvad pöidla ja nimetissõrmega moodustatud avast umbes 5 millimeetrit välja. Seejärel pöörame mõlemat kätt, nii et pöidlad liiguvad väljapoole, kuni peopesad on ligikaudu horisontaalsed.
Nüüd toetub nõiavits täiesti rahulikult meie kätele, kuid selle haru on praktiliselt liikumatu: see on ju parajasti stabiilses pingeseisundis. On vaja tekitada ebastabiilne pingeseisund, et nõiavitsa haru saaks reageerida madalaima energiaga psühhokineetilistele impulssidele ja muuta vertikaalselt oma asendit – liikuda alla või üles.
Kahvelvitsa tundlikkust saame muuta selle pinget muutes.
Selleks pöörame veidi randmeid horisontaaltasapinnas või suurendame (või vähendame) kätevahelist kaugust, et nõiavits muutuks käes ebapüsivamaks.
Kui hoiame nõiavitsa õigesti käes, võime ette programmeerida selle soovitud kõrvalekalde üles või alla (maa-aluste objektide perifeerse psiivälja mõõtmise puhul): see ei ole siiski neuroloogilise liikumise programm, nagu töö korral pendliga, vaid ülitaju aistingute ning psühhokineetiliste impulsside kiirgamisel osalevate kosmoenergeetiliste struktuuride ühinemine (engrammide moodustamine) nii, et nõiavitsa haru mõjutab alati alla või üles suunatud psühhokineetiline jõud, kui nõiavits läheneb otsitavale või mõõdetavale objektile.
Niisiis, maa-aluste esemete otsingul peab nõiavitsa haru neile osutama kõrvalekaldega alla või laskuma täiesti vertikaalselt alla; psiivälja mõõtmisel peab nõiavits kalduma üles või tõusma täiesti vertikaalselt üles.
Muide, nende programmide kasutamiseks praktikas näiteks harjutuse 18.5: TÖÖ KAHVELVITSAGA juhiste järgi ei pea meil olema psühhokineesivõimet ja me ei pea mõistma seda nähtust teoreetiliselt (need on alles 22. loengu teemad). Selleks piisab täiesti meie varjatud psühhokineetilistest jõududest!
Töö nurkvitsadega
Me kasutame nurkvitsu eeskätt maa-aluste objektide struktuursete piiride määramiseks ja jälgede leidmiseks (neis valdkondades töötavad nõiavitsad palju paremini kui pendel, sest võimaldavad kiiremat ja usaldusväärsemat tegutsemist). Samuti annavad nurkvitsad meile viiteid kohtadele, ehkki need viited ei ole nii täpsed kui kahvelvitsa kasutamisel.
Millised peavad olema nurkvitsad, seda saime teada juba eespool, me vajame kaht täpselt ühesugust nurkvitsa – kummagi käe jaoks üht. Nüüd peame õppima neid käes hoidma ja kasutama, et harjutuse 18.6: TÖÖ NURKVITSTEGA juhiste järgi looduses suundi määrata.
Võtame mõlema nurkvitsa käepidemest kinni nii, nagu näidatud joonisel 13. Seejuures on oluline pöörata tähelepanu sellele, et käepidemeid tuleb hoida vertikaalselt, nurkvitste harud peavad paiknema teineteisega paralleelselt, kehaga risti ja olema peaaegu horisontaalses ebapüsivas tasakaaluasendis, nende kõrvalekalle horisontaalist ei tohi kunagi väljuda vahemikust üks kuni viis kraadi, sest kaldenurga suurenemise korral muutub järjest tugevamaks stabiilne tasakaaluseisund, mida meie esialgu veel nõrgad psühhokineetilised jõud suudavad suure vaevaga ületada.
Nurkvitste liiga tugevalt langetatud harud võivad kõndimise ajal raputuste või külgtuule toimel kergesti kõrvale kalduma hakata.
Mida horisontaalsemad on nõiavitste harud, seda tundlikumalt reageerivad need meie psühhokineetilistele impulssidele. Puudus on aga see, et koos tundlikkuse suurenemisega suureneb ka nende vastuvõtlikkus häiretele.
Teleskoopiliste nõiavitste harude pikkuse reguleerimisega saab muuta nende tuule- ja psühhokineetilist tundlikust.
Mida lühemaks on seatud on nõiavitste harud, seda vähem alluvad need tuule mõjule. Väga lühikesed harud reageerivad aga ülitundlikult ka väikestele käeliigutusele.
Täispikkuses välja tõmmatud harudele avaldavad psühhokineetilised impulsid, kuid paraku ka tuul suurt mõju. Eelis on seevastu see, et kui tekivad reaktsioonid, avalduvad need pikkade harudega nõiavitste puhul selgelt ja märgatavalt.
Seega tuleks nõiavitste harude pikkused valida igaks töökorraks eraldi, võttes arvesse hetkel valitsevaid tuuleolusid, samuti suutlikkust hoida käsi rahulikus olekus.
Ja me peame alati õigesti looma uue autosugestiooni programmi, olenevalt asjakohase ülesande sisust: reaktsioonihetke näitamiseks peavad nõiavitste harud omavahel ristuma, suuna näitamiseks osutama objektile või selle perifeeriajoonele ning jälgede otsimisel näitama teed, mida mööda on liikunud kadunud isik, põgenenud loom või varastatud ese.
