9. Harjutused – Kosmiline harmoonia

Tühi teadvus on meie vaimse täiustumise seisukohast oluline, sellest rääkisime juba 3. loengus. Harjutuse 3.1 abil püüdsime blokeerida kogu kehavälise ja mujalt saabuva informatsiooni teadvusse pääsemist. Kuid seda harjutust sooritades lubasime endale veel mõttekujundite, soovide, meenutuste või spontaansete ettekujutuste teket. Nüüd aga kasutame harjutuses 9.1: MÕTTERAHU (2) lisaks teadvuse blokeerimisele ka suunatud visuaalseid kujundeid ja hakkame neid järjest vähendama, püüdes välja jõuda teadvuse täieliku tegevusetuseni.

Järgmistes loengutes leiame teisi samalaadseid harjutusi, mille abil võime teadvuses silmapilkselt lõpetada kõik „tavalised“ tegevused ja kasutada seda raskeimate paranormaalsete ülesannete täitmiseks.

Harjutus 9.2: TŠAKRATE ERGASTAMINE on seotud harjutustega 4.3, 7.1, 7.3. Kui varem kasutasime oma mõlema keha harmoneerimiseks ja eluenergiaga varustamiseks vastu võetud ruumilist energiat, siis nüüd hakkame selle harjutusega mõjutama oma tšakrate ergastamist. Me teame juba nende kosmilise energia antennide tähtsust meie paranormaalses tegevuses: need võimaldavad meil vastu võtta moduleeritud (meeltevälised aistingud) ja moduleerimata (kosmilise energia tajumine) kosmilist energiat, saateantennidena lubavad need meil kiirata moduleeritud kosmilise energia impulsse (telepaatilised kontaktid, psühhokineetiline mõjutamine).

Harjutus 9.3: KESKENDUMINE MUUSIKALE on seotud harjutusega 7.4. Selle harjutuse abil püüame uuesti teadvusse välja tuua meenututuste kujundeid ja meie alateadvuse sisu, samuti vabastada oma tundmusi ja emotsioone. Nagu me juba teame, on seda vaja mitte ainult meie isikupära struktuuri uurimiseks, vaid ennekõike ka harmoonia saavutamiseks ümbritseva maailmaga.
Erilise harmoonia poole püüdleme kahes järgmises harjutuses.

Harjutus 9.4: KOSMILINE HARMONEERIMINE (1) soodustab meie kohandumist ruumilis-energeetiliste võnkumistega, mis kosmosest lakkamatult meieni jõuavad.

Harjutuses 9.5: KOSMILINE HARMONEERIMINE (2) püüame seejärel ka ise tekitada võnkumisi, mis aitavad meil kohanduda kogu eluga kosmoses. Selleks kiirgame välja armastust, sest armastus on ühtaegu harmoonia ja külgetõmbejõud, millel põhineb kogu üldine kooskõla.

Sotsiaalset integreerumist, mis maisel tasandil on vähemalt sama tähtis kui kosmiline harmoneerumine energeetilisel tasandil, arendavad selle loengu kaks viimast harjutust (neid teevad mõistagi üksnes need õpilased, kes on endas avastanud nõrkusi kommunikatiivses valdkonnas või inimestega suhtlemisel).

HARJUTUS 9.6: ÕPIME TEISI KUULAMA peab meile, kui see osutub vajalikuks, tagasi andma suutlikkuse teisi kuulata, sest paljud meie kaasaegsed on selle oskuse kaotanud. Kuidas me suudaksime muidu lugeda telepaatiliselt teise inimese mõtteid, kui me ise ei ole võimelised tema sõnu keskendunult tajuma?

Positiivse kõrvalmõjuna vähendab see harjutus meie egoismi ja vabastab meid egotsentrismi ahelatest. Kõige halvem ja pahatahtlikum sund on see, mille võtame endale vabatahtlikult egoistlike eesmärkide saavutamiseks. Võime muutuda orjaks, kelle peremeheks saab kõige julmem isand, keda üldse suudame ette kujutada: meie endi MINA. Me satume saamahimu küüsi, joovastume iseenese ettekujutustest. See on see, mis tekitab meis sundi, vangistab meid. Need on iseloomuomadused, mille julmust ja väljapääsmatust ei suuda ületada mitte miski muu.

Et saada vabaks inimeseks, kes määrab ise oma saatuse, kes on kindlameelselt suuteline parapsühholoogiliselt sekkuma sündmuste kulgu, peame kõigepealt neist türanlikest ahelatest vabanema.

Egoismi ja egotsentrismi vähendab meis ka harjutus 9.7, mis õpetab teisi aitama. Teiste inimeste kaitseks väljaastumine nõuab, tõsi küll, rohkem aega ja isiklikku osalust kui nende kuulamine, kuid toob iseenda isiksuse arendamisel palju rohkem kasu. Nii vabaneb inimene tühistest saamahimu mõtetest, samuti eelarvamustest („igavese tõe“, ainsa õige väljapääsu, ainsa õige tundmuse, mõtte, teadmise või soovi näiline teadmine).

See vabadus on lähedase tunnustamise ja armastamise eeldus.

Kuid armastus, mis on ühtaegu harmoonia ja külgetõmbav jõud, on siduv lüli KÕIGE VAHEL, MIS OLEMAS ON. Ja ring sulgub taas: kui anname armastust ära, siis sekkume kosmilistesse sündmustesse, sarnastume kõigega, mis olemas on. Ja ainult nii saame end ühendada kõigi normaalsete ja paranormaalsete informatsioonikanalitega ning ainult nii võime normaalselt ja paranormaalselt mõjutada meid ümbritsevat maailma.

Harjutus 9.1: Mõtterahu (2)

Eesmärk: Teadvuse tühjuseks ettevalmistumine.

Toime: Samamoodi nagu harjutuses 3.1, püüame oma teadvuse sulgeda saabuva informatsiooni eest. Kuid erinevalt algsest harjutusest ei lase me enam tekkida kujunditel. Me täidame harjutuse esimesi astmeid sooritades teadvuse visuaalsete ettekujutustega ja asume seejärel neid eemaldama, kuni teadvus on tõeliselt tühi.

Nagu me juba teame, on teadvuse täielik tühjus üks teadvuse avardamise eeldusi, lisaks arendab see harjutus meie kujutlusvõimet.

Abivahendid: Äratuskell.

Esimene aste: Seame äratuskella harjutuse lõpetamise ajast helinaga märku andma, mugavas asendis (istudes või lamades) viime end teadvuse kolmandasse astmesse. Kui meil on õnnestunud välismaailmast täielikult eralduda, püüame suletud silmadega luua oma nägemiskeskuses järgmised eideetilised kujutised.

Just nagu mustal lindil, mis liigub vasakult paremale, ilmuvad meie ette helendavad numbrid: 1, 2, 3, 4, 5 ,6, 7, 8, 9, 0, 0, 0, 0, 0, 0. Me näeme niisiis numbreid ühest kuni üheksani ja seejärel üksteise järel kuut nulli.

Kui kulutame sellisele treeningule igal hommikul ja õhtul 15 kuni 30 minutit, võime mõne päeva jooksul ära õppida numbrite eideetilise kujutamise. Seejärel võime üle minna harjutuse teisele astmele.

Teine aste: Harjutuse see etapp on eelmisega peaaegu identne. Erinevus on vaid selles, et kuue nulli asemel kujutame ette ainult kolme nulli, kuid pühendame nullidele kaks korda rohkem aega kui numbritele 1 – 9.

Kui „nägime“ igat numbrit ühe südamelöögi kestel, siis igat nulli vaatleme kahe südamelöögi kestel. Teeme harjutuse seda astet mitu päeva järjest.

Kolmas aste: Püüame nüüd saavutada kujutluse, et nullide järele tekib „tühi ja tume laik“ (meie ees liikuv tume lint on selles kohas just nagu tühi ja sulab meid ümbritseva pimedusega kokku).

Skeem näeb välja selline: me „vaatame“ numbreid 1 kuni 9 (igaüht ühe südamelöögi kestel), kolme nulli (igaüht kahe südamelöögi kestel), tumedat laiku (kahe südamelöögi kestel) numbreid 1 kuni 9 (igaüht ühe südamelöögi kestel) jne.

Meie mõtterahu ning keskendumine numbritele ja mittenumbritele (tühjusele) peavad tugevnema. Vajaduse korral võime seda harjutust teha mitu korda päevas, vältides seejuures igasugust rahutust, erutust ja närvilisust.

Neljas aste: Alustame nüüd sellest, et püüame „vaadelda“ kõiki numbreid (1 kuni 9 ja kolme nulli) ja tühjust algul kahe südamelöögi kestel, seejärel kolme südamelöögi kestel. Seejuures peab meie teadvus olema välismaailmast täielikult eraldatud: informatsioon keha seisundist, emotsioonid, ärritused väliskeskkonnast peavad olema täielikult välja lülitatud!

Mõne päeva pärast, kui oleme veendunud, et meie enesekindlus on stabiliseerunud, hakkame oma harjutuste skeemi viiendas astmes jälle muutma.

Viies aste: Vaatleme nüüd eideetiliselt kolme takti kestel numbreid 1 kuni 9, nelja takti kestel kolme nulli ja nelja takti kestel tühjust. Suurendame kord-korralt nullide ja tühjuse vaatlemise taktide arvu.

Kuues aste: Kui oleme viiendal astmel 4 päeva kestel treeninud, jätame täielikult ära kõik numbrid 1 kuni 9. Pöörame kogu tähelepanu kolmele nullile ja neile järgnevale tühjusele. Suurendame taktide arvu kuni kuueni ja rohkem.

Kui see meil täielikult õnnestub, võime üle minna seitsmendale astmele.

Seitsmes aste: Vähendame nüüd nullide ja tühjuse jälgimise aega kuni ühe taktini. Teisisõnu „näeme“ ühe takti kestel järjestikku nulle, musta tühjust, jälle nulle, musta tühjust jne.

Kui meil õnnestub häirimatult ja tähelepanu vähendamata vaadelda kümne tsükli kestel nulle ja musta tühjust, võime üle minna viimasele, kaheksandale astmele.

Kaheksas aste: Pärast arvukaid nullide ja tühjade kohtade vaheldumisi jätame nullid täielikult kõrvale nii, et jääb vaid must tühjus. Meie teadvuses ei ole enam midagi ja me oleme teatavas mõttes katkestanud oma eksistentsi. Vähemasti senikaua, kuni varem helisema seatud äratuskell meid tagasi reaalsusse toob.

Harjutuse kestus: Igapäevase harjutuse kestus igal selle astmel peab olema 30 minutit. Seoses sellega on väga oluline varem helisema seada äratuskell, mis täpselt 30 minuti pärast meid tegelikkusesse tagasi toob.

Tsükli kestus: Harjutuse iga astet teeme 3–4 päeva kestel hommikuti ja õhtuti. Harjutuse täielikuks sooritamiseks kulub meil 24 kuni 32 päeva.

Harjutus 9.2: Tšakrate ergastamine

Eesmärk: Selle harjutuse abil soovime õpetada teid tunnetama oma tšakrate asukohta ja esmakordselt neid ergastama. Lisaks avardab see harjutus meie nadide mahutavust.

Toime: Vaba kosmilist energiat vastu võttes ja kogudes treenime oma tšakraid, et hiljem nende abil vastu võtta (meeltevälised aistingud) ja kiirata (telepaatia, psühhokineetiline mõjutamine) moduleeritud kosmilist energiat. Lisaks ergastame nadisid – „ühendusjuhtmeid“ tšakrate vahel, mille funktsionaalsus kiireneb tänu nende sagedasemale kasutamisele märgatavalt (see on väga tähtis kosmilise energia takistamatu voo tagamiseks mis tahes paranormaalses töös).

Abivahendid: 5 tilka kampritinktuuri, roheline lamp.

Ettevalmistav harjutus: Voodil või diivanil mugavalt lamades saavutame teadvuse teise astme. Meie suitsutusanumas aurustub kampritinktuur, lamp kiirgab rahustavat rohelist valgust (neid abivahendeid ei ole vaja kasutada, kui suudame kosmilist energiat vastu võtta ka ilma nendeta).

Niipea kui tekivad soojuse- ja raskuseaisting ning me kaotame oma materiaalse keha taju ja vaid kopsud hingavad kergelt, võime asuda põhiharjutust sooritama.

Harjutuse kulg: Erinevalt eelmistest harjutustest püüame seekord vastu võtta vaba kosmilist energiat mitte koos sissehingatava õhuga, vaid juurtšakra kaudu, koguda energiat sinna ja suunata edasi kõrgematesse tšakratesse, et neid ergastada.

Kujutame niisiis ilmekalt ette, et võtame juurtšakraga vastu kosmilist energiat ja kogume seda sinna. Pidevalt vastu võetud ja kogutud kosmilise energia hulga suurenemist tšakras tajume tugevneva soojusaistinguna õndraluu piirkonnas.

Kui oleme 10 minuti jooksul vastu võtnud ja kogunud kosmilist energiat, suuname selle Sushumna nadi kaudu (vt 1. loengut) sakraaltšakrasse, mida Hiinas nimetatakse „energiamereks“ (vt 1. loengut) ja kogume seda sinna 5 minuti kestel. Samal ajal hakkab tõusma sakraaltšakra piirkonna temperatuur, sellal kui juurtšakras see umbes samavõrra langeb.

Me saaksime nüüd sakraaltšakrasse kogutud kosmilise energia anda eluenergia kujul materiaalsele kehale, kuid meie seekordne eesmärk on ergastada kõrgemaid tšakraid, välja arvatud otsmiku- ja kroontšakra, seepärast saadame energia edasi järgmisse kõrgemalasuvasse tšakrasse.

Meie järgmine kujuteldav käsklus kõlab nii: „Kogu kosmiline energia voolab üle päikesepõimiku tšakrasse ja koguneb sinna.“

Tunneme jälle soojenemist naba piirkonnas, sellal kui sakraaltšakra temperatuur pikkamisi langeb.

Viie minuti pärast saadame kosmilise energia samaviisi edasi südametšakrasse, veel viie minuti pärast kõritšakrasse.

Kui tunneme kurgus samuti soojust, võime ülejäänud kosmilise energia saata otse Shushumna nadi kaudu tagasi sakraaltšakrasse, et anda see pärast eluenergiana materiaalsele kehale.

Pärast harjutuse lõppu hingame mõne minuti kestel avatud akna all sügavalt.

Harjutuse kestus: Harjutuskorra kestus peab olema 35 minutit, millele lisandub pärast harjutuse lõppu avatud akna all hingamisele kuluv aeg.

Tsükli kestus: Teeme harjust ühe nädala kestel üks kord päevas hommikul või õhtul.

Harjutus 9.3: Keskendumine muusikale

Eesmärk: Samamoodi nagu harjutuses 7.4, püüame oma mälust ja alateadvusest esile kutsuda kujundeid, mälestusi ja muud infot, kogeda positiivseid emotsioone, arendada oma kujutlusvõimet ning harmoneerida oma teadvust ja alateadvust. Akustiliste ärritajate abil võime tekitada või kustutada emotsioone limbilises süsteemis. Need võivad mõjutada meie reptiilset kompleksi ja mälu, vabastades kogutud või ammu unustatud informatsiooni, mis seejärel tungib meie teadvusse.

See harjutus aitab meil paremini tunnetada end isiksusena. Lisaks aitab harjutus kaasa meie püüdlustele leida harmooniat ümbritseva maailmaga. Muusika on osa inimkultuurist, see vahendab meile helilooja (aga ka samasuguste muusikat armastavate lähedaste nagu meie ise) tundmusi ja emotsioone.

Abivahendid: CD-mängija ja CD-plaadid, millele on salvestatud selge rütmiga instrumentaalmuusika.

Esimene aste: Paneme plaadi mängima ja hakkame muusika rütmis liikuma, just nagu tantsides, samas on meie liigutused täiesti vabad. Püüame tantsu ajal täielikult eirata oma isiksust, vabastame enda ja andume täielikult muusikale. Sulame rütmiga ühte, kuni muutume ise muusikaks.

Kui oleme kolm päeva muusikasse sulandumist harjutanud, võime üle minna harjutuse teisele astmele.

Teine aste: Kuulame uuesti sama muusikat, mida varemgi, kuid nüüd me enam ei tantsi, vaid lõdvestume tugitoolis istudes või voodis lamades.

Püüame määratleda tundmusi ja kujundeid, mis meie teadvuses muusika kuulamise ajal tekivad. Teisisõnu analüüsime tundeid ja emotsioone, samuti fikseerime meis vältimatult tekkivaid eideetilisi kujundeid.

Kui oleme kolme päeva kestel harjutuse teist astet treeninud, läheme üle viimasele astmele.
Kolmas aste. Lõdvestume mugavas tugitoolis, kuulame jällegi sama muusikat ning pärast kuulamist kirjutame oma muljed, tundmused, meeleolud ja kujundid päevikusse üles.

Harjutuse kestus: Üks harjutuskord peaks kestma vähemalt 5 minutit ja mitte üle 20 minuti.

Tsükli kestus: Teeme harjutust ühe nädala kestel kord päevas, soovitatavalt õhtul.

Harjutus 9.4: Kosmiline harmoneerimine (1)

Eesmärk: Mantrale keskendudes püüame end täielikult samastada selle sisuga.

Toime: See harjutus erineb harjutusest 2.3, mille abil täitsime oma teadvuse mantraga üksnes selleks, et takistada informatsiooni edasipääsu. Seekord püüame ühildada meie teadvuse võnkumised kogu meid ümbritseva elu, enamgi veel, kogu kosmose kosmoenergeetiliste võnkumistega. Sellepärast kujutab harjutus endast kosmilise teadvuse saavutamise ettevalmistavat etappi.

Abivahendid: Meditatsiooni toetamiseks võime kasutada järgmisi suitsutussegusid, mis soodustavad kosmilise energia vastuvõttu ja selgeltnägemist.

1. Noa- või näpuotsaga peenestatud luuderohtu ja paplit.
2. Noa- väi näpuotsaga peenestatud viirukit ja sandlipuu puitu.
3. 3 tilka kampritinktuuri, 5 tilka arnikatinktuuri ja 1 tilk pihlakatinktuuri.

Harjutuse kulg: Kui oleme suitsutussegu kuuma suitsutusanumasse puistanud (suitsutusvahendite kasutamise otsustab igaüks ise), heidame mugavalt diivanile ja süüvime teadvuse teise astmesse.

Kui on tekkinud juba tuttav soojuse ja raskuse aisting, hakkame vaikselt, kuid võimalikult pingeliselt sosistama järgmist mantrat (võrdle harjutusega 2.3): „Ühinemine kosmosega … Ühinemine kosmosega …“ Püüame algul mantrat näha eideetiliselt sümbolistlikul kujul, loome enda jaoks ilmeka, kergesti meeldejääva kujundi või pildi, kuidas me kosmose lõpmatusega ühineme.

Hiljem, umbes nädala pärast loobume visuaalse kujutluse abivahenditest ja tekitame vastavaid aistinguid ainult teadvuses.

Soovi korral võib täiendavalt töötada ka järgmiste mantratega: „Armastus kõige vastu, mis on“, „Aita kõiki olevusi“.

Harjutuse kestus: Harjutuskord peab kestma 25 minutit.

Tsükli kestus: Mediteerime niiviisi kahe nädala kestel igal õhtul.

Harjutus 9.5: Kosmiline harmoneerimine (2)

Eesmärk: Otsmikutšakra ergastamine, moduleeritud kosmilise energia tekitamine ja kiirgamine oma isiksuse harmoneerimiseks kogu eluga kosmoses.

Toime: Ülitugeva paranormaalse keskendumise abil võimendame tunnet, käesoleval juhul armastustunnet (armastus, harmoonia, kiindumus) sedavõrd, et see ujutab üle meie teadvuse, täidab kogu organismi ja paneb selle kosmoenergeetiliselt kaasa võnkuma.

Niiviisi satub energeetilise kehaga seotud kosmiline energia resonantsi, mis tähendab, et kosmilise energia kvandid saavad impulsi ja lähevad üle teise ergastusseisundisse. Kui kiirgame seda moduleeritud kosmilist energiat läbi otsmikutšakra välja, võivad selles sisalduvat sõnumit (käesoleval juhul armastustunde mantra) vastu võtta kõik elusolendid kosmoses. Armastus on harmoonia ja kiindumus, seepärast loome selle harjutusega tiheda seose enda ja muu elu vahel.

Harjutuse kulg: Teadvuse teise astmesse süüvinult kujutame endale ilmekalt ja võimalikult pingsalt ette, et meis tekib võimas armastuse jõud, mis suudab purustada me teadvuse. Seda võimast tundmust väljendame oma mantras sõnadega „Armasta kõiki olevusi“.

Nii nagu harjutuses 9.3, kujutame mantrat ette piltlikult, mõne aja pärast hakkab tekkima tundmus, mis kasvab ajapikku nii tugevaks, et ujutab üle meie teadvuse ja saab vastukaja kogu kehast.

Niipea kui oleme selle tipu saavutanud, täheldame nähtust, mida hakkame lähemalt uurima hilisemates loengutes: paralleelselt meie materiaalse kehaga hakkab võnkuma ka meie energeetiline keha koos sellesse kogunenud kosmilise energiaga.

Kui meie armastuse jõud saavutab peaaegu talumatuse piiri, suuname juba moduleeritud kosmilise energia Shushumna nadi kaudu otsmikutšakrasse ja kiirgame sealt välja, kujutades ilmekalt ette, kuidas see jõuab kõigi elusolenditeni kosmoses.

Energiat kiirates tunneme selgelt ninapiirkonnas soojenemist. See annab tunnistust, et harjutus on sooritatud edukalt. Lõpetame nüüd harjutuse ja kogume välja kiiratud energia asemel endasse uue kosmilise energia, avatud akna all värsket õhku hingates.

Harjutuse kestus: Algul mediteerime kirjeldatud viisil hommikul 15 minutit. Veel 5 minutit kulub väljakiiratud kosmilise energia taastamiseks, kui avatud akna all hingame.

Tsükli kestus: Kiirgame armastust igal hommikul kohe pärast ärkamist 14–30 päeva jooksul.

Harjutus 9.6: Õpime teisi kuulama

Eesmärk: Allpool esitatud reegleid järjekindlalt järgides õpime olema lähedasi kuulates oma kannatlikud ega püüa ennast seada teiste inimeste tähelepanu keskpunkti.

Toime: Oskus teisi kuulata on paljudel inimestel kadunud. Nad seavad tähelepanu keskmesse omaenese MINA, eraldavad end niiviisi ümbritsevatest inimestest ja side nendega nõrgeneb järjest. Sageli isegi sedavõrd, et nad ei ole enam suutelised vastu võtma teiste kosmoenergeetilisi võnkumisi (see on üks peamisi telepaatiliste kontaktide loomiseks ja vahemaa tagant mõjutamiseks vajalikke tingimusi). Teiste kuulama õppimine on parim harjutus, mis aitab vabaneda egotsentrismist, tihendab inimlikke sidemeid ja annab juurdepääsu teistele inimestele ka kosmoenergeetilisel tasemel.

Harjutuse kulg: Võimalus seda harjutust teha avaneb meile alati, kui vestleme teiste inimestega, eriti siis, kui kaasvestleja soovib väljendada oma arvamust, tundmusi, kavatsusi, elamusi või kogemusi. Aga ka siis, kui ta räägib oma huvidest, tööst, raskustest ja muredest, oma sõpradest ja tuttavatest. Me peame õppima kõike seda tähelepanelikult ja kannatlikult kuulama. Kui kaasvestleja tahab rääkida, otsib ta ennekõike inimest, kellega oma elamusi, muresid ja rõõme jagada. Seejuures jaguneb ta just nagu kaheks: jutustajaks ja kuulajaks. Ka meie, kuulajad, muutume just nagu tema osaks, sest ta näeb meis osa iseendast.

Me püüame ennast häälestada tema kuulamisele. Vestluse ajal unustame oma isiklikud probleemid ja mured. Et kaasvestleja meile samaga vastaks, peame kinni pidama järgmistest reeglitest.

1. Anname talle aega ega mõtle iseendale.
2. Kuulame kaasvestlejat tähelepanelikult. Mitte miski muu ei ole meile temast tähtsam.
3. Anname kaasvestlejale silmsideme loomise võimaluse, kuid ei otsi seda kramplikult.
4. Püüame alati välja selgitada algse põhjuse, mis ajendab inimest teistele südant puistama. Sageli on meile täiesti arusaamatu, miks ta sellest just meile räägib. Tihti varjab ta sõnade taha oma tegelikke probleeme. Õpime kõike seda välja selgitama.
5. Hakkame rääkima alles siis, kui kaaslane teeb pausi kaheks rahulikuks hingetõmbeks. Kui meile tundub, et ta jäi lihtsalt mõttesse, ärgem katkestagem ka pikka vaikimist. Jääme ootama, kuni ta meile otsa vaatab, see ongi tema soov meilt midagi kuulda. Kuid ärgem teda mitte mingil juhul katkestagem!
6. Püüame põhimõtteliselt mitte anda häid nõuandeid ega välja öelda oma arvamust. Niisugusest vaoshoitusest võime loobuda üksnes siis, kui olukord lubab teha selge järelduse, et vestluskaaslane meilt seda ootab. Seni aga esitagem rahulikul toonil meid huvitavaid küsimusi.
7. Me ei katkesta vestlust tahtlikult, vaid laseme sellel omasoodu lõppeda.
8. Kaaslast kuulates peame tähelepanu nõrgendamata jälgima, et meie hingamine oleks rahulik ja sügav ning lihased, eriti näo, käte ja õlgade lihased oleksid täielikult lõdvestunud.
9. Püüame pidevalt mõista vestluskaaslase mõtteid, emotsioone ja tema teadvuses vilksatavaid protsesse. Algul teeme seda normaalselt (kaaslase žestidest, miimikast, meeleolust ja muust lähtudes). Seejärel paranormaalselt, võttes vastu kaaslasest lähtuvaid kosmoenergeetilisi võnkeid.

Selle harjutuse juures on kõige olulisem süüvida kaasvestleja sõnadesse, unustada kõik muu. Meile on tähtsad ainult tema ja ta probleemid. Meie oma soovid, seisukohad ja ettekujutused taanduvad just nagu varju.

Sellise harjutuse parim omadus on see, et see õpetab meid endasse vähem ülehindavalt suhtuma. Niisiis, me õpime andma, mitte midagi vastu saamata.

Ainult siis võime üle saada egotsentrismist ja vabaneda oma isiksuse ahelatest.

Oleme veendunud, et kui inimesed õpiksid uuesti üksteist kuulama, muutuks kõik meie ümber paremaks, perekondades, sotsiaalses ja poliitilises elus valitseks rahu. Andkem harjutust sooritades selleks oma isikliku panuse!

Harjutus 9.7: Õpime teisi aitama

Eesmärk: Vabanemine oma liialdatud vaimsetest ja materiaalsetest ettekujutustest, armastamise võime arendamine.

Toime: Teisi abistades vabastame end liigsest egotsentrismist. Niiviisi kaasame end maistesse sündmustesse ning loome tihedad sidemed meid ümbritseva maailmaga.

Eelnevad märkused: Teiste inimeste aitamiseks vajame rohkem aega kui nende ärakuulamiseks. Sellegipoolest ei tohi me teiste abistamisest keelduda, sest tagajärjed võivad olla ettearvamatud. Kui me ei leia aega realiseerida oma valmidust teisi aidata või paneme sageli tähele, et tõrjume sõnalisi või väljaütlemata abipalveid kahtlaseid argumente kasutades tagasi, tähendab see, et oleme juba lakanud mõistmast kõige tähtsamat ja kulutame oma aega võib-olla küll millekski väliselt kasulikuna näivale, kuid lõppkokkuvõttes ometi tarbetule.

Mõelgem järele, ehk tuleks meil järgmine kord oma ajakasutust hinnates pöörata tähelepanu ka peamisele (ja see on alati inimene, kes vajab meie abi!).

Harjutuse kulg: Me liigitame abi, mida tahame meid ümbritsevatele inimestele pakkuda, lühiajaliseks ja kestvaks.

Lühiajalise abi pakkumise võimalusi leiame enda ümbert külluses ja need tuleb vaid võimalikult kiiresti ära kasutada. Kestvat abi anname ainult siis, kui võime olla täielikult veendunud, et suudame võetud kohustust lõpuni täita.

Loetleme eeldusi, mis aitavad eesmärki saavutada.

1. Peame korrapärast kirjavahetust (mitte ainult õnnitluste kujul sünnipäevaks ja jõuludeks) inimestega, kes on meile lähedased ja täiesti üksikud. Ainult korrapärane kirjavahetus ja võimaluse korral ka külaskäigud aitavad üle saada üksildusest, milles sageli elavad ennekõike eakad inimesed.
2. Näitame korrapäraselt ja pika aja kestel välja hoolitsust mõne oma töökaaslase vastu, keda teised väldivad või kellesse ei suhtuta tõsiselt. Püüame saada temaga sõbraks.
3. Väldime solvavaid sõnu vestlustes inimestega, kes ei suuda end tulemuslikult kaitsta. Me ei räägi halvasti inimestest, keda ei ole kohal.

Meil õnnestub see vaid siis, kui tõrjume oma teadvusest välja kõik vääritud mõtted. See samm viib meid edasi vaimse arengu, täiustumise suunas.

4. Püüame alati mõista inimesi, kelle maailmavaade erineb meie omast, kes suhtuvad elusse teisiti, kelle mõtteviis on meile võõras, kelle usk või veendumused erinevad meie omadest.
   Selliseid pingutusi tuleb jätkata terve elu. Kannatlikuks võime muutuda ainult siis, kui suudame ise tunnistada oma nõrkusi ja vigu.
5. Kui sageli kuuleme vestluses oma tuttavatega inimestest, kes vajavad tõelist abi. Nende inimeste aitamine tegudega või materiaalselt on lühiajaline abi, milleks oleme võimelised.
6. Väga tihti muutub lühiajaline abi kestvaks abiks. Me võime selliseid võimalusi sihipäraselt otsida. See võib olla kellegi eest hoolitsemine või kellegi eestkoste alla võtmine. On mõttekas kasutada ka oma kogemusi, mõju, raha, sidemeid ja sõna võimu, et aidata ühiskonnast kõrvale tõrjutuid (hingelt haigeid, süüdimõistetuid, karistuse kandmisest vabanenuid ja asotsiaale). Mõelge vaid, et sellised inimesed on olemas üksnes sellepärast, et me ise ei ole seniajani nende pärast piisavalt muret tundnud.

Kui võtame endale niisugused ülesanded ja nendega seonduva vastutuse, aitab see meil vabastada iseennast ja see on teadliku vabaduse mis tahes vormi põhialus. Hoolimata sellest, et see ei tõota meile hiilgavat edu ega esialgu näiliselt ka mitte midagi muud. Kuid me vabaneme kauaks negatiivsetest isikliku kasu saamise mõtetest ning avame endale tee teadlikule ja väärtustatud isiklikule elule.